Euroopa meistri nooruskrahh

Aadam Kaivo ja õde Liisa-Lota ajavad lambaid sulgu: Aadam räägib, et pügama minnes on mitu asja, mis võib viltu minna. Ainuke asi, mis täna kehvasti on, on see, et päike paistab ja parmud on. Kui parmusid ei oleks, oleks juba päris hea, ja kui oleks pilves, oleks veel parem. Foto: Toomas Tatar

Suvel Šotimaal lambapügamises Euroopa juunioride meistriks kroonitud Aadam Kaivo (28) teeb nädal pärast võistlusi karjamaal lõdvestust. Hiljuti tegi ta siinsamas Harju- ja Raplamaa piiril, isa talus meistrivõistlusteks soojendust – pügas ühe jutiga 50 utte. Täna pügab ülejäänud 50. Tegelikult võib Aadam Kaivo päevas ka 150–200 lammast ette võtta. Just sellepärast ongi ta juunior – kui pügaks rohkem, oleks edasijõudnud või seenior-pügajaga ja siis juba päris proff.

Euroopa meistril on abiks õde Liisa-Lota ja isa Tiit. Ema Lenne askeldab maja juures, vend Nils-Naatan ootab Moostes juba villa, et see padjaks või tekiks teha, ja õde Elo-Liina tegeleb sisearhitektuuriga.

Liisa-Lota: Eesti meistrivõistlustel Aadam tavaliselt ei võida. Ega ta Šotimaal ka kõige kiiremini püganud … (Aadam pügas meistrivõistlustel neli lammast viie minuti ja 55 sekundiga.)

Tiit: Esimene, mida loetakse, on sisselõiked. – Näe, kus teisel parm tagumiku peal, suur nagu varblane! – Pügamisõpetuse juures on nii, et pügaja ja lammas peavad moodustama ühe terviku. Loom ei taha seda tervikut moodustada ja inimene ei taipa looma kehahoiakust, kuhu vajutada või mida hoida. Mul läks kuus tundi esimese lamba pügamisega.

Liisa-Lota: Vanaema, [isa] ämm õpetas: tee nii, nüüd nii! Isa oli kuri. Üritas lammastest jagu saada. Meie olime väiksed ja pidime vihtadega parme isa selja pealt ära ajama.

Tiit: See oli oskamatus. Nüüd saan viie-kuue minutiga hakkama, kui hästi läheb.

Liisa-Lota: Kui Aadam pügamist õppis, siis sina, isa, ajasid seda šotlast siia Eestisse.

Tiit: Me olime Tšehhimaal, kuhu villainimesed olid kokku kogunenud üle Euroopa. Neil oli seal üks isand Šotimaalt, kes rääkis inglise villa asjandustest. Siis ma seal sellele mister MacGregorile ütlesin, et kas ta saaks ka Eestisse tulla.

Liisa-Lota: Pärast seda pügas Aadam kohe kiiremini kui sina. Isa oli püganud lambaid juba kümme aastat, aga iseenda tarkusest.  

Tiit: Nojaa, aga ma olin halvas seisus, pidin parema käe õpetused ise vasakukäemehe tarkusteks tõlkima ja see ei tulnud mul hästi välja.

Aadam: Eestis ei osanud siis veel keegi õieti pügada, tehniliselt.

Tiit: Oskasid, aga jah, tehniliselt…

Aadam: Olid iseleiutajad. Moodsaid nippe ei olnud keegi näidanud. MacGregor tuli siia ja päeva lõpuks pügasin ma lamba kümne minutiga. Mõtlesin, et ohoh, hakkan kohe hullult tööd tegema ja raha tuleb. Aga siis esimene tööots, mis oli… Seal olid lambad kolm-neli aastat pügamata. See vill oli…

Liisa-Lota: Sellised rastapatsid.

Aadam: Mis rastapatsid?! See on ikka selline… 25-sentimeetrine… raamaturiiul põhimõtteliselt.

Liisa-Lota: Klombid.

Aadam: Jah! Selline kahe lamba suurune villak. Siis oli sadanud muidugi. Nad kõik olid läbimärjad, mis kasuka veelgi raskemaks teeb ja [pügamis]aluse täiesti libedaks muudab. Ja kuskil 90 protsenti või siis peaaegu kõik olid pasal.

Tiit: Kirjakeeles öeldakse, et kõht on pehme.

Aadam: Jah, just! Ja kui sa segad selle kolme-nelja-aastase villa kõhupehmusega… Laudas valgustas 40-vatine pirn. Ja noh, mitte kõik, aga 60–70 protsenti lammastest olid musta villaga. Mustade lammaste puhul on eriti oluline, et oleks hea valgustus. Ma ei näinud ikka mitte midagi. Ja kõige selle tipuks, ega ma osanud ju eriti pügada ka. Kolme-nelja päevaga nüsisin oma terad nüriks. Ma ei mäleta, võib-olla pügasin 50 lammast. 300 oli olemas, aga…

Liisa-Lota: Vandusid alla või?

Aadam: Ütlesin, et lähen nüüd koju teritama. Siis oli aastaks või kaheks isu üle läinud.

Tiit: Noh, poiss, näita nüüd tädidele-onudele, kuidas pügamine käib!