/nginx/o/2009/04/30/171051t1hce4a.jpg)
ARK teatas, et kontrollis juuni algul üht Põlvamaa bussiliini, kus kaheteistkümnest reisijast oli sõidupilet vaid kuuel.
Põlvamaa bussijuht pani poole piletirahast oma taskusse
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Erinevalt linnaliinibussist ei saa maabussidesse ilma piletita sisse hiilida. Bussijuht jättis lihtsalt pooltele reisijatele pileti andmata ja pistis sõiduraha oma taskusse.
«Kui bussifirma piletimüüki ei näe, siis järelikult ei ole sellel liinil sõitjaid ja kui ei ole sõitjaid, siis pole ju tarvis ka liini,» selgitas piletiostu tähtsust ARK ühistranspordi osakonna juhataja Ingmar Roos.
Viimastel aastatel on üldise inflatsiooni ning kütusehinna kiire tõusu tõttu kasvanud hüppeliselt maaliinide käigushoidmiseks tehtavad kulutused. Kui 2002. aastal oli 15 maakonna keskmine liinikilomeetri maksumus 7,75 krooni, siis käesoleva aasta esimese kvartali andmete põhjal on vastavaks näitajaks juba 15,84 krooni, teatas ARK. Kulutuste kasvu ja libapiletite koosmõjuna tekitatud majanduslik surve võib mõne bussiliini jaoks saada saatuslikuks. Lisaks on vähenenud ka reisijate arv - kui 2002. aastal tehti maakondlike avalike liinidega 29,14 mln sõitu, siis selle aasta reisijate arvuks võib esimese kvartali andmete põhjal prognoosida vaid 26 mln reisijat, teatas ARK.
Kui 2002. aastal oli avalikele maaliinidele eraldatud riigieelarveline toetus 117,3 mln krooni, siis sel aastal on maakondadele eraldatud riigieelarvelisi sihtotstarbelisi vahendeid bussitranspordi toetamiseks juba ligi 322 mln krooni ulatuses. Seega on riigieelarveline toetus kasvanud seitsme aastaga ligi 2,8 korda. Oluline on teada, et piletita või kokkuleppehinnaga reisija sõidab tegelikult ausa kodaniku rahakoti arvelt. Teoreetilises olukorras, kus bussis oleks pidevalt üks piletita reisija, tuleb praegust keskmist sõidukilomeetri tariifi aluseks võttes (81,1 senti) kaaskodanikel maksta ühistranspordi käigushoidmiseks täiendavalt 27 miljonit krooni aastas.
«Sageli määrab ühistranspordi kättesaadavus väiksemate kantide jätkusuutlikkuse, kuna sealsete elanike jaoks võib tegemist olla ainukese võimalusega pääseda tööle, kooli, kauplusse või arsti vastuvõtule, » ütles Roos.