Vanaemade iluaed pidi suurema vaevata korras püsima

Lillepeenrad rajati maja kõige paremate tubade akna alla. Pildil muuseumi Lau poe maja. Foto: Peeter Langovits

«Tsaariajal olid mõned üksikud iluaiad olemas, aga aiandus puhkes õitsele alles siis, kui hakati talusid päriseks ostma,» rääkis Eesti vabaõhumuuseumi ekspositsiooni kuraator Aile Heidmets.

Korralikke iluaedu hakati soovitama pärast Eesti vabariigi loomist, siis hakkasid ajakirjades ilmuma õpetused ja soovitused, kuidas talu ümbrust kujundada, milliseid taimi ja puid sinna istutada.

Nii on 1935. aastal ilmunud ajakirjas Aed õpetus, et õige talu­aed peab olema jagatud kolmeks: iluaiaks, tarbeaiaks ja majandusalaks. Olemas on nii plaan kui ka soovitused, mis täpselt võiks aias kasvada. Iluaiandus hakkas levima 1936. aastal, kui algas riiklik kodukaunistamiskampaania.

Töö tahtis tegemist

«Taluperenaistel polnud ju aega, et suvelilledega jamada, nii kasvatatigi enamasti püsikuid, näiteks pojenge, flokse, jorjeneid. Sirelid olid ka pea kõigis taluaedades, ka seal, kus eraldi iluaeda polnud,» rääkis Heidmets. Peale sirelite olid taluaedades levinud ka jasmiinid ning tasapisi hakati rajama ka pügamist nõudvaid magesõstra- ja ligustrihekke.

Lillepeenart või iluaeda ei tehtud toona külatänava äärde. «Neid rajati ikka enda jaoks ja iluaed püüti teha paremate kambrite akna alla. Köögiakna all neid ei olnud,» rääkis Heidmets.

Laialt oli levinud lillepeenra ääristamine valgeks värvitud kividega. Neis kohtades, kus olid läheduses telliskivivabrikud, oli kombeks ääristada peenar kolmnurkselt maasse pandud tellistega.

Ärksamates taludes olid aias ka puhkekohad kauni pingiga, kus sai suvel külalisi vastu võtta või ka raamatut lugeda. Mõnel pool rajati lehtla, teises kohas pandi pink mõne talu­õues kasvava kena puu alla. Eelmise sajandi 30ndatel nõuti, et talu juures oleks lipumast. Taludes, mille ümber oli korjemaad, peeti kindlasti ka mesilasi.

«Sellist muru niitmist nagu tänapäeval, toona küll ei olnud. Mõnes kohas, kus käis palju rahvast, polnudki vaja muru niita,» rääkis Heidmets. Murul lasti toona aias kasvada pisut pikemaks ja seda niideti loomadele ette.

Kuigi iluaedade rajamine kogus aina enam hoogu, kapsamaad seetõttu vähemaks ei jäänud. Nii soovitas ajakiri Taluperenaine, et tähelepanu tuleks pöörata tarbeaiale ja iluaeda tuleb rajada nii, et see võimalikult vähe aega nõuaks. «Toidu kasvatamise arvel iluaeda ei tehtud, suurenesid aga viljapuuaiad, mis tehti vahel põllumaa arvelt,» rääkis Heidmets. Toona rajati talude juurde suuri viljapuu- ja marjaaedu.

Kõik pandi kirja

«1930ndate keskel kurdeti, et õunapuid küll on, aga paljud neist on suve- ja sügissordid, mis ei seisa üle talve. Siis propageeriti, et kasvatage rohkem talvesorte, et kui on suurem aed, siis saab ülejäägi maha müüa,» rääkis ekspositsioonijuht.

Ühe korraliku perenaise peenramaal kasvas kindlasti peet, sibul, kõrvits, kapsas, kaalikas, porgand, aga ka kurk ja vähehaaval hakati kasvatama tomatitki. Nii on näiteks 1939. aasta talundilehtedes, kus loeti üles kõik pudulojused, viljapuud ja marjapõõsad, täpselt öeldud, mitu tomatitaime talus on. Mõnes oli kaks, teises neli, aga oli ka selliseid talusid, kus tomateid oli kümmekond.

«Minu ema on sündinud 1926. aastal ja ta oli umbes seitsmeaastane, kui ühes pulmas esimest korda tomatit nägi. Nemad naabritüdrukuga arvasid, et tegu on õuntega, ja sülitasid need pärast proovimist välja,» rääkis Heidmets. Kasvuhooneid toona ei olnud, küll aga jagati Taluperenaise ajakirjas näpunäiteid, kuidas teha lava. Ka hakati taluaedades kasvatama maasikaid. Vaarikaid aga korjati ennekõike metsast ja nende kasvatamine koduaias polnud kuigi levinud.

«Naerist 1930. aastatel enam eriti ei kasvatatud, seda tegid vanemad inimesed, kes tahtsid süüa nii nagu vanasti,» selgitas Heidmets. Tema sõnul vähenes naeri kasvatamine kõvasti pärast kartuli jõudmist Eestimaale ning hiljem eelistati naerile hoopis kaalikat. Maitserohelisest pidi perenaisel peenral olema till ja petersell. Rohelise salati kasvatamist küll propageeriti ja see hakkas ka vaikselt talu­aedadesse tulema, kuid seda kasvatasid siiski üksikud huvilised.

«Toona käisid noored naised kodumajanduskoolides ja see muutis palju toidulauda, kuid andis ka aiandusele hoogu juurde, kui perenaine oli sellest koolist läbi käinud,» tõdes Heidmets. Kui köögiviljaaia läbikündmine jäeti meeste hooleks, siis muu aiapidamine oli toona naistetöö.


Katkend Siimo taluaia kavandi seletuskirjast

Majapidamise ja tulutoovuse, samuti ilu mõttes jaguneb aed 3 suurde ossa: köögiviljaaed (16) koos kompostihunnikuga (15), puuvilja- (17) ja marjaaed (18, 19) ja iluaed (20). Iluaed peab asuma elamule kõige ligemal; siin leidub pinkidega puhkekoht (9), mis piiratud põõsastaraga (harilik sirel 38) ja kaunistatud leinakujuliste puudega (lõhisleheline kask 25).

Põõsastara (suur lõhisleheline läätspuu 44) eraldab selle aiaosa siseõuest. Tähtis koht iluaias on antud lilledele (84). Lillede kaaslasteks õitsevad põõsad (tüviksirelid 35), kolmehõlmne mandlipuu (36), vabavormilised õitsevad põõsad: forsüütia, kuldvihm, jasmiinid, sirelid, lumepall, enelad (47).

Elamu ees asub lipuvarras (37), mille ümbrus samuti ilustatud suve- või püsililledega. Suurematest puudest olgu nimetatud iluaias: harilik kastan (21), mägivahtrad (22), võiksid ka olla punalehelised vahtrad, hõbevaher (23) ja paradiisiõunapuu (24). Lauda ees õuel jalakas (26) ja künnapuud (27), kuna maja ees sissekäigu kohas väikseleheline (28) ja suureleheline pärn (29).