Päevatoimetaja:
Aimur-Jaan Keskel

Vudila ja Vembu-Tembumaa head kaaluvad vead üles

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Perekond Niitra lustis Vudila mängumaal.
Perekond Niitra lustis Vudila mängumaal. Foto: Margus Ansu

Testisin oma neljalapselise perega nii Vudila kui Vembu-Tembumaa seiklusparke ja lapsed panid kõrgema hinde Vudilale. Ent kindlasti leidub ka neid, kel on põhjust eelistada Vembu-Tembumaad.

Erinevalt tavalõbustusparkidest ei paku Vudila ega Vembu-Tembumaa passiivset meelelahutust, vaid aktiivsemaid olelusviise alates veeliumägedest ning lõpetades ronimisradadega. Neli erinevas vanuses last oli küllap piisav põhjus, miks toimetaja kauples just minu pere Vudila ja Vembu-Tembumaa mängumaid testima. Solveigi (14) ja Pauli (1) vahele mahuvad veel Hella (7) ja Bernard (11). Niisiis on noorimat põhjust esmakordselt mängumaale viia, sellal kui vanimale pakub säärane keskkond huvi pigem viimast suve.

Laste parem hinne Vudilale tugines iga sellise seikluspargi olulisimale ehk veeatraktsioonile, täpsemalt veeliumägedele. Kardid ja batuudid on samuti toredad, aga nende juurde lähevad lapsed siis, kui nahk hakkab vees sinakaks tõmbuma. Veeliumäest allalaskmine peab olema võimalikult õudne ja Vudila teeb ses osas Vembu-Tembumaale korralikult ära. Sellised asjad meeldivad mullegi väga ja saan sisse piisava hoo, et korraks õhkugi lennata ning kas siis vette maanduda? Ei, pigem kohutava prantsatusega söösta.

Vudila liumägi. Foto: Margus Ansu

Uuem on parem

Üllataval kombel kinnitasid minu kolm vanemat last nagu ühest suust (väikse Pauli sõnavara on ca. 20 ühikut), et Vudila on parem ka lihtsalt seetõttu, et seal on kõik asjad uuemad. Vudilast palju varem avatud Vembu-Tembumaa on tõepoolest vanem seikluspark. Vudila basseinikompleks avati alles mullu. Ju siis meeldivad lastele uued asjad vanadest enam ja seega peaks ka Vembu-Tembumaa omanikud veidi rohkem pingutama, et hoida oma pargi jume värskena. Ei ole sugugi võimatu vahetada liivakastis regulaarsemalt mänguasju või investeerida lagunevate kivigrillide uuendamisse.

Ja veel on laste arvates oluline see, kui kaua tuleb seiklusparki sõita. Teekond minu Peipsi-äärsest talust Vembu-Tembumaale võttis üle kolme tunni ja teist samapalju veel tagasi. Kohapeal saime olla vaevalt neli tundi. Kõik kokku seega üle kümne tunni. Vembu-Tembumaa läks lõunaeestlasele ka palju kallimaks maksma, sest enam kui 400 kilomeetri kütusekulu mõõdetakse kümnetes liitrites. Vudila asub aga kodust vähem kui poole tunni kaugusel. Sõitmine väsitab ja siit järeldus – kui elate Põhja-Eestis, siis pigem Vembu-Tembumaa, kui aga lõunas, siis Vudila. Iseasi on siis, kui on vastavalt põhja või lõunasse muudki asja. Vudila lähistel asuvad ka Elistvere loomapark, Jääaja muuseum ja Paunvere.

Nii Vudilas kui Vembu-Tembumaal on suur osa teenindajatest noored või suisa alaealised. Minu kogemus nendega suhtlemisel polnud siiski sugugi nii õudne kui sel juhul sageli karta võib, ju siis on pargi omanikud teinud üsna korraliku käitumisdrilli – «mina vä?», «mis tahad?» ja «OMG» tüüpi hüüatusi kuulma ei pidanud.

Kaheldamatult on Vembu-Tembumaa Vudilast põnevam neile, kes tahavad panna oma füüsilise sooritusvõime tõsisemale proovile – ses mõttes on Vudila läinud selgelt kergema vastupanu teed, piirdudes eelkõige mõne batuudikompleksiga, kus saab võidu joosta või ronida. Samas pean tõele au andes tunnistama, et ka minu pere läks kergema vastupanu teed ja päeva lõpuks polnud ükski pereliige kasutanud Vembu-Tembumaa võimsat ronimislinnakut ega ka Tarzani-rada. Loodetavasti on põhjuseks pigem liig varajane sulgemisaeg, ei miski muu.

Batuudid Vembu-Tembumaal. Autor: Vembu-Tembumaa

Nii Vembu-Tembumaa kui Vudila sulgemise aeg on ka üks neid asju, mis valmistab pahameelt –  töötajate heaolust hoolimata tundub meile, et kell 19 ei ole suvisel ajal sugugi mõistlik kellaaeg, pigem võiks kinnipaneku nihutada kella 20le ja avada pargi veidi hiljem. Vembu-Tembumaal viibime sulgemiseni ja tegelikkuses ei ole park avatud isegi kella 19ni – juba kolmveerand seitse tõmmatakse basseinidele kate peale ning lukustatakse toidukohtade uksed.

Pauli lemmikud

Kui väike Paul oskaks rääkida ja poleks pikka ning piinarikast autosõitu, siis hääletaks tema kindlasti Vembu-Tembumaa poolt. Sest Vudilas on päris väikestele lastele ainult üks liivakast kitšihõnguliste plastikust lisadega, mida saab osta igast lastepoest. Aga Vembu-Tembumaal on hiigelliivakastid, palju vetruvaid kiikesid ja puust pisikesed majad. Vähe sellest, seal on isegi väike kirik, mille sisse Paul saab astuda, seal istuda ja aknast välja issit piiluda. Vaat sellised asjad meeldivad hirmsat moodi pisikestele jõmpsikatele, kes alles hiljuti kõndima õppisid.

Väiksele Paulile meeldis rohkem Vembu-Tembumaal. Foto: Margus Ansu

Veeatraktsioonidesse suhtub pesamuna teatava skepsisega. Selles vanuses laste psüühika ei talu liigset väntsutamist, nemad tahavad ema või isa seltskonnas vaikselt kulgeda.

Abikaasa Mari arvates on aga Vudila Vembu-Tembumaast lihtsalt hubasem ja ses osas võib temaga nõustuda. Vembu-Tembumaa on ruudukujulise struktuuriga endine kanalakompleks. Kõrval asuv järv on paraku külastajatest aiaga eraldatud. Kunagise vutifarmi kohale tehtud Vudila on aga avatud Kaiavere järvele. Seal saab tasuta laenutada nii paate kui vesijalgrattaid. Paraku ei kõlba järv kalda juurest ujuma minekuks ning paadist vettehüppamine järvel on sootuks keelatud. Kõigele lisaks tuleb endale ja lastele selga toppida päästevestid, poidest ei tohi kaugemale sõuda ja lõpuks tekib minus kui nõukaaja produktis küsimus, kas selline zombilik ülereguleeritud ühiskond oligi meie siht? Lubage mul palun rohkem ise vastutada oma perekonna eest!

Arvesta traumaohuga

Tehnikahuvilisele on Vembu-Tembumaa kindlasti põnevam kui Vudila. Vudila piirdus ühe täiskasvanute ATV, laste ATVde ning lastekartidega. See-eest Vembu-Tembumaal oli lisaks korralikule kardirajale, elektriautodele ja kõikvõimalikule muule säärasele ka põrkeautode rada. Ühe sessiooni lõppedes tegid lapsed jooksuga tiiru ümber maja, et joosta uue sõidu järjekorda. Solveigi põlv sai põrkeautoga põrgates marrastuse. Vigastused on seda laadi parkides kerged tekkima iseäranis siis, kui reegleid ei järgi.

Põrkeautode rada Vembu-Tembumaal. Autor: Vembu-Tembumaa

Grilli kohapeal

Söögist ja grillimisest. Lõuna-eestlastel on reeglina ikka kuskil mõni oma koht, kus grillida ja tšillida ning seda on näha ka Vudilas, millel grillimiskohti vähem ja neistki kaks leiab kasutust alles pärastlõunal. See-eest Vembu-Tembumaal on grillimiskohti vististi üle kümne ja peaaegu kõik need olid pühapäeva pärastlõunal kasutusel. Mida suurem pere, seda mõistlikum on kasutada võimalust osta toit Vudilasse või Vembutembumaale ise kaasa. See tasandab ja pisut ka õigustab kõrget piletihinda. Meie grillisime Vembu-Tembumaal, ostsime praed aga Vudilas. Grillimine oli tore, meil oli oma privaatne nurk, niiöelda baas, kuhu saime oma kompsud paigutada. Söömine Vudilas oli aga elusorganismi funktsioneerimise tagamine odavate, nähtavasti eelnevalt külmutatud poolfabrikaatide baasil. Vembu-Tembumaa menüü paistis olema palju mitmekesisem, aga hinnaklass on mõlemas seikluspargis meeldivalt mõistlik- meelde jäi Vembu-Tembumaa šnitsli 4-eurone hind ja 2,50-eurone seljanka.

Väligrillid Vembu-Tembumaal. Foto: Vembu-Tembumaa

Paljud inimesed, sealhulgas mina, eelistavad enne basseini hüppamist duši all käia. Siin on Vudilal veel omajagu arenguruumi. Pargis on üks torusaun ja selle juures kõigile nähtavad dušid. Neilgi on keegi vihmutid ära kiskunud. Vembu-Tembumaal on naistele ja meestele korralikud suured saunad ning terve hulk privaatseid dušibokse.

Ja veel üks Vudila miinus – kui Vudilas on asjade järelvedamiseks mõeldud kärud juba äripäeva ennelõunal otsas, siis on neid ilmselgelt liiga vähe.

Lapsed tahtsid näha Vembu-Tembumaal ka selle maskotte, kahte ahvi, ent nooremal tütrel ei läinudki see korda. Ahvid ilmusid välja alles ca tund enne sulgemist ja kadusid õige pea. Jäi mulje, et ahvikostüümid selga tõmmanud tüdrukud täitsid rutiinset kohustust end külastajatele  enne lahkumist korraks värava juures ilmutada. Haltuura!

Tegelikult kahtlen  veidi selles, kas minu seitsmeaastasel tütrel Hellal ikka oli Vudilas tegelikult huvitavam kui Vembu-Tembumaal – oma hinnangu teatas ta pärast seda, kui vanem vend ja õde olid juba arvamust avaldanud. Aga miks ei muutunud laps Vembu-Tembumaal kordagi tüütuks? Miks ei küsinud ta, mida me nüüd edasi teeme? Vembu-Tembumaal on siiski rohkem tegemist kui Vudilas. Ja Soome Puuhamaa perepargis on veel palju-palju rohkem teha kui  Vembu-Tembumaal. Ent ühtviisi toredad ja tänuväärsed ettevõtmised on nad kõik!

Tagasi üles