Loomelinnak on uue meelelahutuspiirkonna südameks

Telliskivi loomelinnaku arendaja Raiko Uri julgustab ettevõtjaid oma erisuguste ideedega läbi astuma ja neid arutama, sest nii piirkond arenebki. Foto: Peeter Langovits

 Põhja-Tallinnas asuvale Telliskivi tänavale aastaid tagasi linlane – veel vähem külaline – naljalt ei sattunud. Nüüdseks on piirkonnast kujunemas aga urbanistlik ja mitmekülgne meelelahutustänav. Loomelinnaku rolli selles arengus selgitab Telliskivi loomelinnaku ja Kinnisvarafondi EEREIF juhatuse liige Raiko Uri.

Mis on need tugisambad, millele Telliskivi piirkonna kontseptsioon praegu tugineb?

Tõsi – alates 1869. aastast, kui hakati ehitama tollase raudtee peavalitsuse tehasehooneid, pole praeguse Telliskivi loomelinnaku alale linnakodanikul asja olnud. Meie proovime nüüd käituda täpselt vastupidi – luua linnakeskkonda, mis on võimalikult avatud.

Nii nendele, kes tahavad tööd teha, poes käia või meelt lahutada, kui ka nendele, kes tahavad lihtsalt ringi jalutada ja jalga puhata, ilma et peaks midagi ostma või kellelegi oma tegevust põhjendama. Avatus ja mitmekülgsus ongi Telliskivi loomelinnaku tugisambad.

Telliskivi loomelinnaku ümber on viimase aasta jooksul mitmeid seni kasutult seisnud ruume võetud kasutusele meelelahutuspaikade-lokaalidena. Milliseid arutelusid omavahel peate, et keda juurde meelitada ning millal ja kuidas?

Arutelusid peame regulaarselt – teeme strateegiadokumente ja mõõdame tulemusi. Aga tegelikult on tihti rentnikud ise need, kes ütlevad, et see on pind, mis meile sobib! Näiteks Pudeli baar ja Pokaali vinoteek tekkisid asukohta, mida me ise ei plaaninud üldse joogikohtadele sobivateks.

Ja Pudeli baari otsas olevatele suurtele akendele olin mina lausa vastu. Aga õnneks olid rentnikud järjekindlad ja saavutasid oma tahtmise. Tuleb tunnistada, et nemad tunnevad oma äri paremini kui meie.

Väga tihti pöördutakse meie poole ideedega, mille peale me ise poleks tulnud. See teebki loomelinnaku huvitavaks. Kuni suudame olla avatud uutele ideedele ja mõtetele, ei muutu ka see territoorium igavaks. Ise omaette mõtiskledes ei suudaks kunagi nii palju ideid genereerida.

Räägime põgusalt ka piirkonna turvalisusest ...

Oleme sellele aastate jooksul kõvasti tähelepanu pööranud, alates valvekaamerate paigaldusest ja reaalajas jälgimisest kuni tänava- ja hoovivalgustuse parandamiseni – nüüdseks on ala sama turvaline kui iga teine aktiivses kasutuses olev linnaruum.

Kuivõrd auklikud tänavad ja muu rustikaalsus asjale jumet annab või vastupidi, arengut takistab?

Inimestele meeldib üldiselt ikka mugavus. Kuiv jalg on parem kui märg ja sile tee parem kui auklik. Õnneks on linn võtnud käsile Telliskivi tänava remondi, mis peaks valmima sügiseks.

Kui kõik läheb nagu planeeritud, saab sellest hea näide linna ja erasektori koostööst – meie ohverdame linnatänava jaoks veidi oma maad, linn ehitab välja ilusa tänava kergliiklustee ja parkimiskohtadega.

Plaanime korda teha ka tänava ja hoonestuse vahele jääva ala. Sinna on tekkinud mitmed toredad poed, mis müüvad Eesti disainerite ja käsitöömeistrite toodangut, kodusisustust ja mahekaupu – oleks ilus, kui nende poodide ees saaks mugavalt jalutada ja pargipingil aega veeta.

Jõudumööda parandame õueala ka oma territooriumil. Igal aastal on ikka midagi ilusamaks muutunud või midagi uut juurde tulnud.

Telliskivi tänava ümber ja loomelinnaku territooriumilgi on veel hulganisti, ütleme ... kasutuid retromaju – milline on sealkandis kinnisvara potentsiaal laiemalt, n-ö kohalikuna vaadates? Mis neist hoonetest-tehastest peaks saama?

Arvan, et kinnisvaraarenduses on igal pool (mitte ainult Põhja-Tallinnas) oluline mõelda loovalt. Ei ole ühtset lahendust kõigile hoonetele ja projektidele, samuti nagu ei ole asukohta või projekti, kus pole üldse vaja mõelda. Igal pool on võimalik midagi huvitavat korda saata ja igal pool on mingeid probleeme, millega tuleb tegeleda.

Vanade hoonete perspektiivi suhtes peab vaatama igat hoonet eraldi. Kui tahta saavutada uue hoone kvaliteeti, siis on tihti vana maha lõhkumine ja päris uue ehitamine mõistlikum kui olemasoleva rekonstrueerimine. Saab parema toote lõpptarbijale ja ka kulud jäävad väiksemaks.

Samas on Telliskivi hea näide sellest, et alati ei pea kõike viima moodsa tehnoloogia saavutuste tasemele. Paarkümmend aastat vanad hooned on täiesti töökõlblikud ja ka inimesed ei ole paarikümne aastaga nii palju muutunud, et tollastes hoonetes enam töötada poleks võimalik.

Mis on see, mis rahva vanalinnast ja kesklinnast Telliskivisse ja Koplisse / Põhja-Tallinna meelitab ning mis neid sealt eemale peletab?

Ei tea. Aga tundub, et inimestel on tekkinud tüdimus vanalinnas turistide keskel aja veetmisest ja kaubanduskeskustes ostlemisest. Kogu elu ei koli kindlasti Põhja-Tallinna, aga hea, kui on alternatiiv, kuhu minna.

Kas on ettevõtteid-rentnikke, kes sinna piirkonda või loomelinnakusse üldse ei sobi?

Sellist musta nimekirja küll pole, aga eks me ikka mõtleme ja jälgime, et uued rentnikud täiendaksid vanade tegevust ja vastupidi.

Kuivõrd te loomelinnakus piirkonna üldiste arengute osas sünergiat tunnete? Või vastupidi – rahvas liigub pigem hoopis kultuurikilomeetrile?

Meie arvates on iga areng, mis toob elu südalinnast rohkem Põhja-Tallinna poole, kogu piirkonnale positiivne. Kultuurikatel, kultuurikilomeeter, Noblessner ja muud piirkonna asutused on tegelikult üks kant.

Hea, kui siin on erinevaid kohti ja võimalusi. Kalamaja on kesklinnale väga lähedal olev piirkond – siin peaks kindlasti veel rohkem elu olema kui praegu.

Kui vanalinnast üle raudtee jalutada, siis mis on need viis objekti-paika, mis ei tohiks jääda tähelepanuta? Ilmselt pole paljud tallinlased teed sinna veel leidnud ...

No alustada võiks hommikusöögiga Telliskivi tänava Reval Cafés, seejärel teha mõned ostud sealsamas kõrval olevates kauplustes (väikepoed on in ja pop-up-pood on iga kahe kuu järel uus).

Kui siis kõht juba tühi, leiab F-hoones alati midagi maitsvat söömiseks. Sealt kaugel pole vinoteek Pokaal, mis pakub head veini ja vahel ka elavat muusikat. Kõrvaluksest sisse astudes pakub Pudel õllesid, mida maitstes kaob huvi kodumaise massõlletoodangu järele (ega nad ilmaasjata end Saku-vabaks tsooniks kutsu).

Kui siis ikka on vaja veel vanalinna tagasi minna, siis Balti jaamast leiab kindlasti öiseks näljakustutuseks ühe tšebureki.

Lennusadam, Katla aed, Kalaturg, restoran 3 Sibulat väärivad samuti külastamist. Tegelikult tasuks ka Koplis ära käia – sinna saab ilusti trammiga, kui jalutada ei viitsi.

Milline on loomelinnaku järgmine suur samm või hüpe?

Ei tea! See teebki loomelinnaku arendamise huvitavaks, et uued ideed tulevad meie partneritelt – rentnikelt. Kui kellelgi on mõni huvitav idee, mida teostada, siis tasub ikka meiega ühendust võtta.