Aiakujundaja: tualettpott koduaeda lilleanumaks ei sobi

Annika on otsustanud kasvatada taimi tualettpotis. Foto: Erakogu

Tarbija24 ootas oma lugejate pilte koduaia lahendustest 19. juunist 8. juulini. Selle aja jooksul laekus 172 pilti. Tarbija24 valis neist välja mõned ning palus neid kommenteerida Räpina aianduskooli aiakujunduse õpetajal Reti Randoja-Mutsil.

«Väga tore, et aiaomanikud koduaeda suvelilledega kaunistavad. Kergem oleks aga aeda soetada lihtsa vormiga terrakota-potid, mis sobivad kokku kõigega ja on vastupidavad, kui soov on taimede eest ka talveperioodil hoolt kanda,» soovitas Randoja-Muts ja toonitas, et õigest anumavalikust üksi ei piisa.

«Anuma põhja on vaja avaust, et sinna mõnesentimeetrine drenaažikiht paigaldada. Samuti tuleb igal kevadel asendada muld uuega. Pärast istutamist võiks see jääda paari sentimeetri võrra anuma servast madalamale, et vesi anuma välisilmet ei rikuks,» rääkis õpetaja, kelle sõnul tuleb taimi kindlasti iga päev kasta ning kord nädalas kastmisväetist kasutada.

Randoja-Muts, kes on kirjutanud mitu raamatut, näiteks «Lilled anumas ja amplis», pidas mitmeid ideid huvitavaks. Eriti kiitis ta Ebe nutikat lahendust, pidades seda üheks paremaks. «Idee on uudne, arvestades seda, et «seina pealt» on vankriratas paku peale tõstetud ja seda vertikaalhaljastusega «varjatud».

«Tihti märkame, et kuivanud puudest jäetakse osa alles, mida hakatakse kasutama erinevate lilleamplite kandjana. Kuna meie suvi on lühike, siis kevadel kavandatud uhke lillepuu ei jõua sügiseks nii lopsakaks kasvada, et kompositsioon piisavalt silmailu pakuks,» rääkis Rand­oja-Muts. Ebe aias on aga puunoti abil kasvamas ja arenemas lillesilinder, mis moodustab justkui elava skulptuuri.

«Lillelopsakust ei ole veel näha, kuid kui taimi kasta ja neile kord nädalas vedelväetist anda, ei jää hea tulemus tulemata,» märkis Randoja-Muts.

Jalgratas on tema arvates armas motiiv. Korv tagumisel pakiraamil on lopsakas ja esteetiliselt nauditav. Samas võiks naise sõnul korvis, mis on esiratta kohal, olla samad taimed, mis tagaratta kohal, et värvilahenduses oleks harmooniat. «Praegu on üks korv külmas koloriidis ja kaks soojas, mis omavahel hästi ei harmoneeru,» märkis Randoja-Muts. Ta ütles, et ratas ei tarvitse paikneda peenras, vaid võiks olla ka taraposti, postkasti või seina najal. «Praegu on kaks aktsenti – tuuleveski ja taimedega kaetud jalgratas, mistõttu oleks parem sellele teine koht leida, et saaks nautida mõlema skulptuuri ilu erinevates vaadetes,» lisas ta.

Rõduäärele sätitud kummikuid kommenteerides vajus Randoja-Muts mõttesse. Kõrgele sätitud kummikud võivad rõdu ümber liikujatele ohtlikud olla. Kui aga pildi autor jääb kummikute asukohale kindlaks, soovitas Randoja-Muts kaaluda kummikute naelutamist piirdele, kavandada vee äravool ning kasvatada kummikutes vaid üht lillesorti, et niigi kirevaid kummikuid omavahel tervikuks siduda.

«Kummikutesse istutatud lillede õitevärvus võinuks külmem olla, kuid õnneks on sama liik. Kännu asemel võiks aga kaaluda sillutatud ala aiamaja ees või näiteks tagaõue ukseesist,» pani Randoja-Muts ette.

Aiakujundaja silma riivasid aga sanitaarsõlmedega seotud asjad. «Kraanikauss ja tualettpott koduaeda lilleanumaks ei sobi, ning küsimus ei ole mitte parimate kasvutingimuste loomise võimalikkuses, vaid ilumeeles,» ütles Randoja-Muts.

«Suvelilled toovad aeda silmailu, millele jääb pilk peatuma. Olen kindel, et enne lilleiluni jõudmist, märkab silm siiski anumana kasutatud kraanikaussi või tualettpotti, mis tõenäoliselt ei ole kujundaja taotlus. Paku otsa tõstetuna ja hele toon tumeda taustal suurendab tähelepanu neile. Aiakujunduse õpetajana ütlen, et selliste materjalide kasutamine pole sobilik.»

Kohvrisse kasvama pandud värvikirevaid lilli kommenteerides arvas Randoja-Muts, et nõnda kirev kohver sobiks toreda värvilaiguna aia salasoppidesse, mitte aga nähtavasse kohta.

«Kohver ja vitstest lillekorvid lilleanumana on reeglina ühe kasvuperioodi teema, kuna nad hakkavad kõdunema. Kui on soov neid anumana järgmisel aastal kasutada, oleks õige kohver, puidust kastid või vitstest korv vooderdada polüetüleenkilega,» soovitas Randoja-Muts.

Kommentaar

Jaanika Lepik

hobiaednik

Kuna olen laisk aiapidaja, kellel aega rohimiseks pole, siis kasutan ära igasugused ideed, mis vähegi umbrohtu ära hoiavad. Nii katsetangi maasikatorusid. Elamine on mul lageda põllu peal ja seega on need igapäevaselt looduse meelevallas. Võib-olla sobiks maasikatele tuulevaiksem koht, kuid seda katsetan juba järgmisel kevadel, kui neid paar tükki juurde meisterdan ja teise kohta asetan.

Kevadel pandud esimestel maasikatorudel olid tänavu juba maasikad küljes. Maasikataimed ajavad juba võrseid. Kõige sagedamini külastab neid meie kaheaastane poeg, kes käib «maasikatoitu otsimas». Ühes torus on «Polka», teises aga Juhani puukoolist ostetud «Zumba» («Rumba») – ilusad suured magusad maasikad.