Kalev Kukk: Eesti SKT inimese kohta kasvab Soomest kiiremini

Kalev Kukk Foto: Peeter Langovits

Peaministri nõunik Kalev Kukk vaidlustab eelmise neljapäeva Postimehes ilmunud graafikus toodud numbrid.

4. juuli Postimehe 8. leheküljel avaldatud joondiagramm, mis pidavat tõestama Eesti majanduse mahajäämuse suurenemist Rootsist ja Soomest, tekitas kindlasti nõutust nendes, kes vähegi jälgivad rahvusvahelist statistikat. Seda eeskätt kõnealuse joondiagrammi algandmete küsitavuse tõttu, mis paratamatult moonutas ka neist tuletatud järeldusi. Statistika on loomulikult selline «nagu ta on». Igaühel on vaba voli selle täpsuses rohkemal või vähemal määral kahelda, pealegi eelistab üks rahvusvaheliste võrdluste tegemisel Eurostati, teine näiteks Rahvusvahelise Valuutafondi andmebaase, kolmas usub seevastu miskipärast CIA Factbooki.

Enesestmõistetavalt ei saa me hüpata üle oma varju, mineviku taaka tuleb veel mõnda aega kanda. 1990. aastate alguse siirdekriisi sisenesime tühjade taskutega ja tulime sealt välja lõhkiste pükstega. Ses suhtes ei erinenud Eesti suurt teistest postsotsialistlikest riikidest. Võrreldes enamiku endiste sotsialismimaadega oli meie statistiliselt mõõdetud langus (see tõmbab utreeritult võrdlusmärgi Trabandi ja Mercedese vahele põhimõttel «auto on auto») suurem, teiste kunagiste NSV Liidu vabariikidega võrreldes läks meil aga isegi hästi.

Minevik minevikuks. Olulisem on see, mis on juhtunud viimasel kümnekonnal aastal. Aastad 2002 ja 2012 ongi siin vahest kõige sobivamateks verstapostideks. 2002. aastaks oli jäänud selja taha nii siirde- kui ka Vene kriisi vahetu mõju, 2012. aasta jääb aga juba piisavalt kaugele anomaalsest 2006.–2007. aasta buumist ja sellele järgnenud kriisist. Väitel, et võrdlusperioodil on Eesti mahajäämus rikastest riikidest Rootsi ja Soome näitel suurenenud, on teatav masohhistlik maik juures.

Kui rääkida sisemajanduse kogutoodangust (SKT) ühe elaniku kohta, siis absoluutnumbrites mõõdetuna on vaatlusperioodi alguse ja lõpu vahe Soomega tõepoolest enam-vähem sama. Kasvutempod räägivad aga selgelt meie kasuks. Lähtudes siinkohal Eurostati andmebaasides toodud arvudest, mis toetuvad liikmesriikide andmetele, suurenes Eestis SKT ühe elaniku kohta arvestatuna vaatlusalusel ajavahemikul tegelikes hindades 5700 eurolt 13 200 eurole ehk 2,3 korda (siinkohal on Eurostati andmebaasides olevad Eesti suhtarvud korrigeeritud rahvaloenduse järgse rahvaarvuga). Elimineerides sellest inflatsiooni, saame rääkida 1,5-kordsest reaalkasvust. Rootsis ja Soomes oli SKT nominaalkasv samal ajal vastavalt 1,4 ja 1,3 korda. Kui aga iseloomustada suhtelisi muutusi, siis tegelikes hindades mõõdetuna moodustas Eesti SKT ühe elaniku kohta 2002. aastal 21 protsenti Soome omast ja tõusis 2012. aastaks 37 protsendile. Taandades vastavad näitajad raha võrdsustatud ostujõule (Euroopa Liidu statistika kasutab siin ostujõu standardi mõistet), suurenes kõnealune arvestuslik näitaja 10 200 eurolt 18 200 eurole ning Eesti ja Soome vastav suhtarv 43 protsendilt 62 protsendile. Kui tegelikes hindades väljendatud SKT ühe elaniku kohta on oluline majanduse efektiivsuse mõõdupuu, siis võrdsustatud raha ostujõust lähtuvad arvud on n.ö koduse jõukuse kaudne näitaja.

Oma soomlastest tükk maad väiksemate numbritega peame veel paratamatult mõnda aega elama. Kui pikk on see «mõni aeg», sellele loomulikult õiget vastust pole. Iga karm kriitik võiks aga hakatuseks endalt küsida: «Mida mina olen teinud selleks, et Eesti majandus edeneks? Mitu töökohta olen ma loonud ja kui palju Eesti majanduse edenemiseks investeerinud?»

Ainult raha luniva käe riigi suunas sirutamine ei aita sellele küll karvavõrdki kaasa.