/nginx/o/2013/07/08/1884954t1h938d.jpg)
Tarbijakaitseamet ei poolda paberarve saatmise eest eraldi lisatasu kehtestamist ning paberarve saatmise kulu võiks sisalduda teenuste lõpphinnas, kuid puudub selge ja otsene õiguslik alus, mis keelustaks sellise tasu kehtestamise.
Tarbijakaitseamet ei poolda paberarve eest lisatasu küsimist
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Tarbijakaitseameti hinnangul tuleks ka teenuse osutamisega seotud kulud kajastada teenuse müügihinnas,» kinnitas ameti avalike suhete osakonna spetsialist Epp Joala.
Tarbijakaitseseadus sätestab, et teenuse müügihind on teenuse eest tasutav lõpphind. Riigikohtu halduskolleegium on leidnud, et kõik kauba müümisega seotud kulud tuleb kajastada müügihinnas.
«Tarbijakaitseseadus sätestab küll kaupleja kohustuse teavitada tarbijat teenuse hinnast ja sellele lisatavatest tasudest või teenuse tariifidest, kuid eelkõige on silmas peetud seda, et teenusele lisatav tasu saaks olla tasu teenusega seotud lisahüve eest,» märkis Joala.
Seniste tavade kohaselt ei ole arve paberkandjal saatmist peetud Joala sõnul lisahüveks.
Kauplejad peavad paberarvet lisahüveks
Vastavalt tarbijakaitseseadusele peab kaupleja andma kauba või teenuse ostmist tõendava dokumendi, millel on vähemalt kaupleja nimi ja tegevuskoha aadress, müügikuupäev ja kauba või teenuse hind ning tasutud summa. «Tavapäraselt on selleks dokumendiks olnud kaupleja poolt esitatav arve,» kinnitas Joala.
Tarbijakaitseameti hinnangul on kauplejad asunud seisukohale, et paberil saadetav arve on teenusega kaasnev lisahüve, mida tarbijale tema soovil pakutakse.
«Tarbijakaitseamet möönab, et paberarve tarbijale edastamine on seotud teatavate kuludega. Aina enam on hakatud kauplejate ja tarbijate poolt kasutama muid kanaleid arvete saatmiseks ja saamiseks,» selgitas Joala.
Võiks olla tasuta
Kehtiv õigus ei välista seega otseselt ja selgelt paberarve tarbijale saatmise eest tasu küsimist.
Samas on tarbijakaitseamet arvamusel, et paberarved võiksid olla tarbijatele, kellel ei ole muul viisil võimalik arvet saada, tasuta. «Kuna seadusega ei ole otseselt keelatud arve saatmise eest tasu küsimine, ei ole aga ametil alust sellise tegevuse keelustamiseks, juhul kui paberarve esitatakse tasuta,» lisas Joala. See tähendab, et arve on tasuta kättesaadav ettevõtja esinduses või edastatakse seda tasuta muude kanalite vahendusel.
«Kui ettevõte on otsustanud täiendava tasu paberarve saatmise eest kehtestada, siis saab see toimuda vaid poolte kokkuleppel ning tarbija selgesõnalisel nõusolekul. Ettevõte peab arvestama, et kõikidel tarbijatel oleks võimalus saada vähemalt ühel tavapärasel viisil tasuta arve,» selgitas Joala.
Tarbijale peaks olema juba lepingu sõlmimisel arusaadav, millised kulukomponendid kauba või teenuse lõpphinnale lisanduvad.
Vaikimine on nõusolek
«Kui lepingutingimused võimaldavad lepingus teha ühepoolseid muudatusi, siis on kindlasti taunitav ning tarbijate huve kahjustav, kui täiendav tasu kehtestatakse ühepoolselt lepingu tüüptingimustega ning tarbijaga ei räägita tingimust eraldi läbi,» nentis Joala. Kui tarbija ei ole muudatustega nõus, siis peaks ta saama lepingu sanktsioonideta lõpetada.
Samas kinnitas tarbijakaitseamet, et EMT on käitunud korrektselt, kui teavitas sõnumi teel paberarvete tasuliseks muutumisest.Tarbija peab ettevõtet teavitama ainult siis, kui ta tingimustega nõus ei ole. Muul juhul loetakse vaikimine nõusolekuks.