Õiterohked suved Paslepas

Väärib oma nime: Lilleparuni õites õu. Lillekastides püüavad pilku surfiiniad, peenras kosmosed. Foto: Marina Puškar

Lilleparuni aiandustalu perenaisel Leili Piiril on kindla peale rohelised näpud – kuidas muidu saavad tema taimekastides ja peenardel lokkavad surfiiniad, kalevikepid, lobeeliad, kosmosed, ämbliklilled ning paljud muud suve- ja püsililled nii palju õiteilu pakkuda.

Piiride õues jagub lopsakaid õisi igasse nurka ja isegi murusse. Kunagist kidurat karjamaad katva kirju vaiba mustris annavad tooni valge ja roosa ristik ning käbihein. «See on ammu teada, et taimearmastaja tõmbab lemmikud oma aeda, ja meie lillemurus on paljud õitsejad aastatega ise kanda kinnitanud,» räägib raamatupidajaks õppinud naine, kes aiapidamisega alustas tosin aastat tagasi, kui naasis pärast vanemate surma koos abikaasa Elariga oma isakoju. Siin on sündinud Piiride tütar ja kaks poega.

Alguses oli Tallinnast saabunud abielupaaril väga raske maal õiget tegevusala leida. Nad pidasid Haapsalus väikest poodi, kus muu hulgas müüsid suvelilli, kuna aga istikud said aianditest üsna ruttu otsa, otsustasid ise taimekasvatusega algust teha. Juba mõne aastaga saadi kätte nipp, kuidas panna lilled konteineris, rõdukastis ja amplis meeletult õitsema. Peagi hakati neilt aina rohkem taimi tellima ning Piirid pidid juba suurema kasvuhoone ehitama.

Hoolitsus = õiteilu

«Paljud püsikliendid toovad sügisel oma lillekastid siia ja mina istutan neisse kevadtalvel taimed, mis siis öökülmade möödumiseni sirguvad meie kasvuhoones,» selgitab Leili Piir.

Kõige populaarsemad kastililled on surfiiniad. Selleks, et nad kasvaksid nii võimsaks nagu Piiride elumaja akende all, Teeristi villa aias Paslepas või Dietrichi kohviku terrassil Haapsalus, tuleb neile luua head kasvutingimused ning anda korralikult süüa-juua. Ehk teisisõnu – mahuti, kuhu taimed istutatakse, peab olema vähemalt 25 cm sügav ja sama lai. Kasti põhja pannakse paks kiht hobusesõnnikut, selle peale kanasõnnikugraanulitega segatud ja väetisega rikastatud kotiturvast. Pärast pungade puhkemist peab lilli iga päev väetiseveega kastma. Praegu on sellisesse pinnasesse istutatud surfiiniate õitsemise tippaeg ja vaatepilt uskumatult uhke.

«Mul ei ole lemmikväetist, valin selle järgi, mida pikem on pakendil komponentide nimekiri,» mainib aednik, kes lisaks teada-tuntud lillede kasvatamisele testib ka uusi sorte. Kui katsealuste seemned on kasvuhoonesse külvatud, siis on põnev jälgida, kuidas uustulnukad tärkavad ja edenevad, peenrasse, kasti või amplisse istutamise järel juurduvad jne.

Väga hästi on Lilleparunite aia omaks võtnud näiteks täidisõielised lõvilõuad ja ämbliklilled. Kuna selles majapidamises on kombeks, et ühtki (lille)taime minema ei visata, siis on lisaks rõdukastidele suvelillemahutitena kasutusele võetud raudpajad, puukonteinerid, isegi vana paat ja Moskvitši pagasiruum. Neis õitsevad pelargoonid, kressid, sanvitaaliad, suuterad, maajalad jpt.

«Mulle meeldivad suured ja kõrged lilled. Millegipärast jäävad tänavu kosmosed üllatavalt madalaks, aga justkui vastukaaluks sellele on õied suuremad,» osutab aednik.

Vahel valib ta katalooge sirvides välja huvitava ja inspireeriva nimega taimed. Ühed sellised on äsja õide puhkenud daaliad «Pablo Picasso».

Tegelikult veetlevad aiandustalu perenaist eelkõige roosid, aga ka sõrmkübaralilled, kukekannused, eri kellukad ja hostad. Tema püsikupeenar on alati õites ja umbrohtu ei piira seal koorepuru, vaid hein.

Tulihingelised ökoinimesed

Lilleparuni aias ei kasutata keemilisi taimekaitsevahendeid, ainult mahutites õitsevaid suvelilli turgutatakse sünteetiliste väetistega, kuid nendegi asemele loodetakse tulevikus midagi looduslikku leida. «Oskused tulevad aastatega,» nendib aednik.

Leili ja Elar Piir kasvatavad oma pere tarbeks täiesti kemikaalivaba ja seega tervislikku aiakraami. Neil on köögivilja- ja ürdipeenrad, viljapuud ja marjapõõsad. Tänavuse maasikasaagi üle on nad eriti rõõmsad.

Kuna pere armastab ka tomateid, on nad aastate jooksul soetanud endale hulgaliselt varaseid ja hiliseid, nii kollaste kui ka tumepunaste, tillukeste ning suurte viljadega sorte, mille seemned külvatakse veebruari lõpus või märtsi alguses kasvuhoonesse. Praegu veel saab seal taimeridade vahel vabalt liikuda, aga septembri alguseks muutub kilemaja tõeliseks tomatidžungliks. «Siis ma ei raatsi mõnda aega vilju ära korjata, vaid naudin nende ilu,» tunnistab taluperenaine, kes tänavu noppis esimesi tomateid juba enne jaanipäeva.

Tomatimaja teine pool on ürtide, melonite ja arbuuside päralt. Viimaste viljad saavad valmis sügisel.

Peagi on suvelillede müügi kõrgaeg läbi ja siis hakkavad Piirid tasapisi mõtlema järgmiste aastate taimede tellimisele.