Raivo Videvik: kas Eesti oli elektrituru avanemiseks valmis?

Raivo Videvik Foto: Arvet Mägi/Virumaa Teataja

Ehkki teadsime juba aastaid, et elektriturg avaneb 2013. aasta alguses, polnud seadused selleks piisavalt küpsed, arvab Elektrum Eesti OÜ juht Raivo Videvik.

Seda, et elektrituruseadus oli uut situatsiooni arvestades ehk pisut kiirustades kaante vahele saanud, näitas ehedalt olukord eelmise aasta oktoobris, mil pärast avalikke arutelusid kaotati lõpuks elektrimüüjatel võimalus nõuda lepingu ennetähtaegse lõpetamise eest trahve. See tekitas nii elektrimüüjates kui tarbijates teatava annuse ebakindlust – milliseid ootamatuid muutusi võib elektrituruseadus veel kaasa tuua?

Võtame kasvõi esmapilgul sellise lihtsa asja nagu elektriarved. Mitu arvet teenuse eest esitatakse? Tavaliselt üks. Korteriühistult ei saa me ju kümmet erinevat arvet, millest mõnel on prügivedaja logo, teisel ehitusfirma rekvisiidid ja kolmandal soojatootja andmed. Mobiilifirmadega on samamoodi – arve on üks, ehkki tarbime võrku, teeme kõnesid ja kasutame andmesideteenuseid.

Elektritarbimise eest on aga paljudel postkastis mitu arvet. ­Eelistatud seisus on võrguettevõtjaga seotud elektrimüüjad, kes olenevalt teeninduspiirkonnast saavad edastada vaid ühe arve. Need kliendid, kes mitu arvet saavad, võivad küll olla lepingulises suhtes mõne teise elektrimüüjaga, aga võrguteenuste arvel on ikkagi võõra elektrimüüja logod. Seda on korduvalt põhjendatud  mugavusega süsteeme mitte muuta ja sellega kaasneva liigse kulukusega. Teisalt aga põhjustab süsteemide muutmata jätmine tavalistele inimestele piisavalt palju segadust ja arusaamatust.

Ka konkurentsiamet on seisukohal, et võrdväärsetel tingimustel ühtse arve teenuse osutamine on konkurentsiseadusest tulenevalt võrguettevõtjatele kohustuslik ning ühtse arve teenuse valikuline osutamine võrguettevõtjate poolt on konkurentsi kahjustav. Praegune seadus võimaldab küll võrguettevõtjal ja elektrimüüjal omavahel ühe arve edastamise osas kokku leppida, kuid see teoorias lihtne ülesanne on praktikas osutunud seni võimatuks.

Samas on tarbija jaoks suudetud süsteeme vastavaks kohaldada küll. Näiteks elektrilepingu ennetähtaegse katkestamise korral ei tohi müüjad kodutarbijalt selle eest tasu küsida. Suuremad müüjad saavad osaliselt arvestada riskiga, et mõned kliendid, kellele on elekter juba aastateks kindla hinnaga ette ära lubatud, otsustavad mõne kuu pärast lahkuda. Väiksemad müüjad seevastu keskenduvad üha enam vaid riskivabadele lahendustele – börsihinna vahendamisele. Paraku limiteeritakse sel viisil jällegi tarbija valikuvabadust ja elektrimüüjate võimekust luua erinevatele vajadustele vastavaid pakette, mis omakorda muudab tarbija jaoks elektri kulukamaks ja ebamugavamaks.

Mida võrrelda?

Elektritarbijad saavad rohkelt infot kõikvõimalikest võrdlusportaalidest, mille metoodika samuti rohkemal või vähemal määral erineb ning mis hindades orienteerumise seetõttu raskemaks teeb. Nii võrreldakse meedias siiani börsihindu fikseeritud hindadega, mis on tegelikult oma printsiibilt võrreldamatud. Võrreldava koguarve saamiseks korrutatakse esimesel juhul börsimarginaal läbi juba möödunud kuude turuhindadega, mis ei kajasta aga tulevast perioodi, mille kohta tarbija tegelikult otsust on langetamas.

Jah, tõesti ei ole ju tegelikult teada, kas reaalne turuhind tõuseb või langeb, aga fikseeritud hinnaga võtab elektrimüüja võimaliku hinnatõusu osas riski enda kanda, börsihinna puhul on elektrimüüja pelgalt vahendaja – kogu riski võtab klient. Suurematele elektritarbijatele on teadmine ja kindla hinnaga arvestamine oluline, väiksemad kõiguvad turuhinnaga üles ja alla kaasa ega ole ka tänu oma minimaalsele tarbimisele nii väga mõjutatud börsi suurtest hinnakõikumistest.

Võrdlusportaalid on samas tarbijatele tänuväärseks allikaks ja teejuhiks, arvestades, et need on inimeste kiire elutempo juures neile peamisteks infokanaliteks – seda kinnitas teatud määral ka Elektrumi kevadel läbi viidud ­uuring. Seda olulisem on, et võrdlejate metoodika oleks tarbijate hüvanguks ühtlustatud.

Vahetamine peab olema lihtsam

Kuigi esimese hooga valis avatud elektrituru paketi märkimisväärne hulk elektritarbijaid ning ka käesoleva aasta esimene pool on vähendanud üldteenuse kasutajaid, on liikuvus ühe elektrimüüja juurest teise juurde olnud siiski marginaalne. Aprillis vahetas elektrimüüjat kõigest veidi üle 600 tarbija – on ilmne, et elektrimüüja vahetamine võiks olla märksa lihtsam.

Ehkki kalli üldteenuse pealt või ühe teenusepakkuja juurest on võimalik mõne teise juurde üle minna, sest elektrituruseadus sätestab ka elektrimüüja vahetamisprotsessi, on see praegu üsna keerukas ettevõtmine võrreldes näiteks mobiilsideoperaatori vahetamisega. Erinevad müüjad pakuvad vahetamiseks erinevaid tähtaegu ja inimesi ei aidata sageli õigeaegselt lepingust välja.

Elektrimüüja vahetamise aeg on samuti suhteliselt üürike, eriti kui enne peab lõpetama lepingu olemasoleva müüjaga ning kogu otsustamise protsess jääb paratamatult viimastele päevadele, mis võivad seejärel langeda ka nädalavahetusele. Kui juhtub, et elektrimüüja nädalavahetusel ei tööta, jääb klient lepinguta või veel üheks kuuks kallile üldteenusele.

Segadust toovad juurde ka tarbimisandmete vahetamiseks loodud andmelao ja võrguettevõtjate vahelise infoliikumise probleemid, sest endiselt esineb tõrkeid õigete andmete kättesaadavusega, näiteks ühe ja sama tarbimiskoha eelmist kuud kajastavad andmed võivad kuu jooksul mitmeid kordi «uueneda», kuna võrguettevõtjal on seaduslik õigus kasvõi aasta aega andmeid kontrollida ja neid tagantjärele uuendada. Sellest tingituna tekivad müüjatel probleemid klientidega – esitatakse valearveid või jäävad arved üldse saatmata. Iga juhtum tuleb lahendada personaalselt ja võimalikult kiiresti.

Muidugi, iga algus on raske ja uus vajab harjumisaega. Analüüsides olukorda nüüd, pool aastat hiljem, võib igaüks küsida, kas Eesti oli elektrituru avanemiseks valmis?