Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2008/05/02/37583t1h1c02.jpg)
Eesti Toiduainetööstuse Liit viis mullu kevadel läbi tarbijauuringu, millest nähtub, et tarbija jaoks ei ole vorsti hea maitse tingimata seotud lihasisaldusega. Kõnealuse uuringu tulemusi esitleti ka põllumajandusministeeriumile, enne kui viimane asus välja töötama uut lihasisalduse märki.
Uue märgistusega tuuakse selgelt välja liha osakaal vorstitootes ning lihatööstused saavad seda kasutada keeduvorstidel, viineritel ja sardellidel, mille lihasisaldus on vähemalt 60 protsenti ja mille valmistamisel pole kasutatud lihamassi. Toiduliit arvab, et uue märgistuse taga on väikese huvigrupi vastandumine tuntumatele lihatootjatele.
Toiduliidu juhataja Sirje Potisepa sõnul on mõned Eesti lihatööstused teadlikult loonud tarbijatele lihamassist kuvandi kui ebakvaliteetsest toorainest, mis on tema arvates väär ja vastutustundetu.
«Meie andmetel pole olemas teaduslikku tõestust, et lihamassiga toode on tarbijale ebatervislikum kui suurema lihasisaldusega toode,» rääkis Potisepp. «Sildistades ühte kategooriat, tekitatakse paratamatult teisele kategooriale negatiivne alatoon.»
Potisepp rõhutas, et tarbijal peab olema võimalik valida ka odavamaid vorstitooteid ning seetõttu ei saa lihamassist üle ega ümber. «Minu meelest on meie tööstustel lausa kohustus tarbijatele pakkuda ka madalama hinnaklassiga tooteid, sest meil on inimesi, kes ei jõua lihtsalt endale kõige kõrgema lihasisaldusega tooteid isegi kõige parema tahtmise juures osta. Lihasisaldust jälgib enamik vastajatest, kuid valikute tegemisel ei ole see kõige olulisem kriteerium,» selgitas ta.
Põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder toonitas, et uue märgi kasutamine on vabatahtlik ning see pole lihatööstuste jaoks mitte kohustus, vaid võimalus. «Sellest on ka lihatööstused aru saanud. Näiteks Eesti Toiduainetööstuse Liidu liikmedki teevad tugevat turundust suurema lihasisaldusega viineritele ja vorstidele, esitlevad neid väärtuslikemate toodetena. Seega midagi ei muutu, aga tarbija jaoks läheb pilt selgemaks,» rääkis Seeder.
Potisepp tunneb muret aga võimaliku diskrimineerimise pärast, kuna tegu on siseriikliku määrusega, mis ei puuduta importtooteid. «Toiduliit ei toeta ega saa toetada siseriiklikke regulatsioone või märgiseid, mis tõstavad esile ühte tüüpi toodet ja mis kitsendaksid ainult kohalike tootjate võimalusi, sest me oleme kõik ühesugusel konkurentsiturul ja kaupade vaba liikumine peab Euroopa Liidus olema kindlustatud,» rõhutas ta.
Seedri sõnul ei ole märgistus samas otseselt seotud kohalike toodetega ning soovi korral võib seda kasutada ka väljaspool Eestit valmistatud vorstidel. «Konkurentsi mõjutavad ikkagi tarbijate eelistused. Eesmärk pole turgu reguleerida, vaid aidata tarbijal leida soovitud toode,» lisas Seeder.
Toiduliidu läbiviidud uuringust selgus, et tarbija jaoks on kõrge lihasisaldusega vorst see, milles on 50–55 protsenti liha, mistõttu on toiduliidu jaoks arusaamatu, miks valiti märgi kasutamise madalaimaks piiriks 60-protsendine lihasisaldus.
Seedri kinnitusel ei lähtutud protsendimäära valimisel ühestki konkreetsest turul olevast tootest. «Kui 2011. aasta lõpus küsisime ekspertidelt, lihatööstustelt ja teistelt asjasse puutuvatelt organisatsioonidelt arvamusi vorstitoodete klassifitseerimise kohta, siis kõrgema klassi toodetele pakuti lihasisalduse protsendiks 55–75, sellest vahemikust pärineb ka praegu kõne all olev 60 protsenti. See on selline osakaal, mille puhul tekib lihatööstustel ilmselt huvi vorstitoodetes lihasisaldust tõsta, et oleks õigus uut märki kasutada,» selgitas ta.
Põllumajandusministri arvates võib märgi vastu võitlemine olla seotud hoopis mõne lihatööstusega, millel on toiduliidus suur mõjuvõim.