Kruuda: ma ei kahetse midagi

Oliver Kruuda. Foto: Toomas Huik / Postimees

Suurärimees Oliver Kruuda pühendub pärast ebaõnnestumisi ja rasket majanduskriisi täielikult Tere piimatööstuse arendamisele. Võlad on tal plaanis võimalusel ära klaarida.

Ütlesite hiljuti Sakalale, et jätate Teres juhataja ameti ja asute innovatsiooniosakonna juhiks. Mis sellega muutub?

Ma saan natuke rohkem aega tulevikule mõtlemiseks. Olen praegu liiga palju asja juures. Samas on mul hea meel, et tean sellest majast kõike. Nüüd moodustame tõenäoliselt kolmeliikmelise juhatuse ja see hakkab kokkulepitud tegevusplaani ellu viima.

Ma vastutaksin ise hea meelega kõige eest, aga on ka teisi, kes tahavad seda teha ja ma olen nõus selle eest maksma. Lõpuks on meeskonnatöö alati parem kui soleerimine.

Millised innovatsioonieesmärgid teil on?

Kui ma 1994. aastal piimatööstusesse tulin, oli esimene strateegiline otsus pikendada tarneaegu. Innovatsioon tähendab meie jaoks seda, et saame aega juurde. Muidugi on see ka toote arendamine – aga see, et tuleme üle paari kuu uue tootega välja, on meie jaoks juba loomulik ning vahel tuleb leiutamiskunsti isegi piirata, kaupmehed ei tule järele.

Tootmine on väga rutiinne ala, mõned tegevused peavad alati olema ühtemoodi tehtud, et kvaliteet oleks tagatud, aga minu püüdlus on, et me ei väsiks rutiinseid tegevusi efektiivsemaks muutmast. Sõnal «innovatsioon» on inimeste jaoks elukauge tähendus, aga tootlikkuse tõstmine saabki tulla uuenduslike muudatuste kaudu.

Meil on veel suur potentsiaal robotiseerida osa liine. Kui seda on võimalik lahendada tehniliste vahenditega, siis tahame lihttööd vähendada, et inimesed ei oleks konveieri osa, vaid mõtleksid ja looksid. Ja kokkuvõttes on masinad odavamad kui inimtööjõud.

Tere toodab nüüd nelja tehase asemel kahes ja koondada tuli kolmandik töötajatest. Kui raske see oli?

Kolimine Lõuna-Eestisse oli keeruline ja järelmõju veel kestab. Inimeste koondamine on raske, aga sättisime selle suvele, et ei tekiks masendust. Meil olid kõik nii head inimesed, et kindlasti leiavad nad uued ja huvitavad väljakutsed. Mõtlen sellest nii, et vahel ei julge inimesed oma elus muudatusi teha ka siis, kui ei olda olemasolevaga rahul. Siis on hea, kui muudatus tuleb väljastpoolt.

Töötajate arvu vähenemisest võidetud kasu tahaks töötajatega jagada ja nende palka tõsta. Meie eesmärk on, et nii meie Viljandi kui ka Põlva tehases oleksid kõige paremini makstud töökohad, kui välja arvata kohalik omavalitsus. Eesti keskmist palka tahaks kindlasti maksta, tulevikus isegi rohkem. Valdavalt takistavad palgatõusu liiga kõrged tööjõumaksud.

Mida siis Eesti maksusüsteemis muutma peaks?

Esiteks peaks maksma inimene kõik maksud ise, mitte tööandja, sest enamikul inimestest ei ole ettekujutustki, kui palju nad riigile makse maksavad. Kui sa näed, et pead peaaegu poole palgast riigile maksma, siis hakkad rohkem huvi tundma, mida sa selle raha eest saad.

Võib-olla läheksid inimesed siis valima oluliselt rohkem, kui nad praegu käivad. Ja siis hakkavad inimesed ka aru saama, et võib-olla ei peaks nii palju maksma.

Kindlasti olen pigem astmelise tulumaksu pooldaja. Ma pakun näiteks, et need, kes väga vähe tulu saavad, 400–500 eurot kuus, ei peaks üldse makse maksma, ka sotsiaalmaksu mitte. Ülemine lagi peaks olema kolme keskmise palga juures – ehk siis maksaks kolme keskmise pealt maksud ära ja üle jääva osa pealt enam ei maksa midagi. See ei ole kindel tõde, ma võtan need numbrid laest, aga minu arusaam on selline.

Loe täispikka intervjuud Oliver Kruudaga siit.