Sunniviisilist tööd esineb meilgi

Foto: Corbis/Scanpix

Sunniviisiliseks tööks loetakse sellist tööd, mida nõutakse inimeselt ükskõik missuguse karistusega ähvardades ja milleks ta ei ole ennast vabatahtlikult pakkunud. Uskumatu küll, aga sellist ülemaailmselt hukkamõistetud ja keelatud tegevust kohtab Eestiski.

«Kuigi tänapäeval teadvustatakse inimkaubanduse, sunniviisilise töötamise ja tööalase ärakasutamise kui «moodsa aja orjusega» seotud ohte üha paremini ning erinevad riigid, sh Eesti, töötavad välja üha ­uusi meetmeid nende nähtustega võitlemiseks, näitavad mitmed uuringud, et tööalane ekspluateerimine ja inimeste tööle sundimine ei ole mitte kuskile kadunud. Põhjuseks on kindlasti see, et need nähtused on sageli raskesti tuvastatavad, eriti valdkondades, kuhu tööinspektorid ja teised õiguskaitseorganid ei jõua – kodumajapidamised, geograafiliselt eraldatud piirkonnad ja ka nn liikuvad töökohad, nagu seda on ehitusplatsid,» järeldas oma magistritöös tööinspektsiooni peajurist Kairit Ehala.

Kuigi mitmetes uurimustes ja teadustöödes on leitud, et tööjõu ärakasutamine ja sunniviisiline töö ei ole Eestis probleem ning sama suhtumist kohtab ka meedias, kus inimkaubandust seostatakse eelkõige seksuaalse ärakasutamise juhtumitega, siis näitas tööinspektorite seas tehtud küsitlus pigem vastupidist.

Seadus otsest abi ei paku

Tööalase ärakasutamise tuvastamine on Ehala hinnangul problemaatiline, kuna regulatsioon on puudulik ja ohvrid ei tunne end sageli ise ohvritena. Samuti pole kehtiv õigus piisav tööalase ärakasutamise vastu võitlemiseks. Põhiseadusega on küll keelatud teist inimest tööle sundida ja karistusseadustik sisaldab inimkaubanduse kui kuriteo koosseisu, ent ükski õigusakt ei sätesta tööalase ärakasutamise mõistet. Samas sisaldab töölepingu seadus sätteid, mis viitavad töötaja ärakasutamise keelule – näiteks kohustus maksta vähemalt miinimumtasu ja tagada töötajale vajalik puhkeaeg.

Tööalane ärakasutamine on palju laiem mõiste kui sunniviisiline töötamine, mis on üks tööalase ärakasutamise vorme ning kujutab endast tegevusi, mis on tõsisemad kui pelgalt tööseaduste ja -tingimuste rikkumised. Näiteks olukord, kus tööandja ei maksa töötajale miinimumtöötasu või nõuab ületunnitöö tegemist miinimumtasu väljateenimiseks, ei kujuta endast sunniviisilist tööd.

Seega hõlmab tööalane ärakasutamine ka tegevusi, kus tööandja, rikkudes tööseaduseid, nõuab pidevalt ületunnitööd, kehtestab ülemäära pikad tööpäevad või -vahetused (15–16 tundi või isegi 24 tundi, kus osa tööaega on nii-öelda ooteaeg, kus töötaja küll tööülesandeid ei täida, ent on valmis tööandja kutsumise peale seda tegema) ning kasutab proovitööd või praktikat (Eestis on väga levinud «proovipäevade» või lausa «proovinädalate» kasutamine, kus lepitakse kokku, et töötaja tuleb tööle ja tutvub töökohas tööga, proovides tööülesandeid täita selle eest tasu saamata ehk sisuliselt töötab tasuta).

Kui tööandja ei täida temale seadusest tulenevaid kohustusi või kui töötaja on sattunud tööalase ärakasutamise ohvriks, saab ta oma õiguseid kaitsta töövaidlusorganeis, milleks on Eestis kohus ja töövaidluskomisjon, või pöörduda tööandja rikkumiste kohta koostatud avaldusega tööinspektsiooni.

Enamik juhtumeid, mille puhul võib olla tegu tööjõu ärakasutamise või sunniviisilise tööga, satuvad kohtusse karistusseadustiku kelmust käsitleva paragrahvi alusel: ohvreid sunnitakse kelmusega, vägivallaga või nende rasket olukorda ära kasutades töötama tingimustes, mis oluliselt erinevad kokkulepitust.

Samas on paljude juhtumite puhul tegu otsese kelmusega ja neist ei kujune tegelikku tööjõu ärakasutamise olukorda. Nimetatud juhtudel lihtsalt petavad töövahendusfirmad või ka niinimetatud üksiküritajad, kes soovivad kiirelt teenida, inimesi maksma raha, lubades leida neile töö välismaal. Kui ohvrilt on raha kätte saadud, ei saa vahendajaga enam ühendust – nad ei vasta telefonikõnedele, sõnumitele, e-kirjadele või on kontori mujale viinud.

Magistritöö tarbeks küsitletud tööinspektorite hinnangul soodustab tööjõu ärakasutamist keeruline majanduslik olukord, mille tõttu on lihtsam leida sotsiaalselt haavatavaid inimesi, kellega saab manipuleerida.

«Tööjõu ärakasutamine on selgelt seotud riigi majandusolukorra ja tööpuudusega, kuid samuti kontrollimehhanismide puudumisega. Tööd tegev isik loodab tööd võimaldava isiku heausksele käitumisele, kuid nõustub sageli ka ise pettuses teadlikult osalema, et hoiduda maksukohustuse täitmisest. Petturid on teadvustanud, et kui tööd tegev isik nende vastu kaebust ei esita või rikkumist ei tunnista, siis tegelikult midagi ei juhtu, sest riigi initsiatiivil asjaolude väljaselgitamist üldjuhul ei toimu. Üheks peamiseks põhjuseks on tööpuudus. Majanduslangus avaldas mõju ja avaldab siiani. Tööandja ütleb: «Uks on seal, mine ära, kui ei meeldi!»,» selgitas olukorda tööinspektsiooni peajurist.

Töötajad ei julge sageli oma õiguste eest seista – näiteks kartuses, et muidu lõpetatakse tööleping, ei julgeta tööandjale öelda, et puhkepäeval ei taheta tööle tulla või ei soovita töötada seitse päeva nädalas.

«Üsna suureks probleemiks järelevalve teostamisel on asjaolu, et tööinspektsiooni pädevus piirdub vaid töölepinguliste töösuhete kontrollimisega, kuna aga töötamine on lubatud ka mitmesuguste võlaõiguslike lepingutega, nagu töövõtu- või käsundusleping, millele töölepingu seadus ei kohaldu ja mis võimaldavad pooltel lepingusse lisada väga erinevaid tingimusi, siis kasutavad mõned tööandjad seda pahatahtlikult ära,» lausus Ehala.

Töötaja versioon asjast

Ta tõi näiteks märtsi alguses ETV saates «Pealtnägija» näidatud saatelõigu Peip­si järvel kala püüdvatest kaluritest, kes olid tööandjaga sõlminud tööettevõtulepingu, mille tingimused olid ebareaalsed – kalurid pidid püüdma teatud kalaliike kindla kvoodi ulatuses, selleks et välja teenida kokkulepitud tasu. Samuti olid lepingus ette nähtud trahvid erinevate rikkumiste eest. Kvoodid olid aga nii suured, et neid ei saanud parema tahtmisegi juures täita ja nii jäid kalurid töötasust ilma mitme kuu vältel. Sisuliselt töötati tasuta.

Tööinspektsiooni pea­juristi sõnul on üsna sagedane, et vastuvõtule tulnud, e-kirja saatnud või infotelefonile helistanud kodanik ei soovi avaldada oma nime ega tööandjat, kelle juures ta töötab. Tihti juhtub, et inimene alustab vestlust lausega «ega ma enda pärast ei tulnud, aga tuttavaga juhtus selline lugu ja nüüd ta tahaks teada, millised õigused tal on». Samuti ei saa kindel olla, kas töötaja avaldab kõik talle teadaolevad asjaolud või jätab midagi rääkimata – enamasti on tegemist ühe poole nägemusega töösuhtes kerkinud küsimustest.


Mõned tööalase ärakasutamise juhtumid

Inspektorite külastuse ajal viibisid tööandja ruumides isikud, kes pakkisid küttematerjali. Angaari temperatuur oli -14 kraadi, töötajate kätel oli näha külmakahjustusi, üle 50 kg kaaluvaid raskusi teisaldati käsitsi (seda tegid nii mehed kui ka naised), tualettruume või soojemat ruumi angaaris polnud. Töötajatele polnud antud ka sobilikke riideid ja kindaid.

Algul püüdsid töötajad kontrollijaid petta, tehes näo, et nad ühestki keelest, milles nendega suhelda prooviti, aru ei saa. Mõne aja pärast nõustuti siiski rääkima, kuid oma nime keegi ei avaldanud. Isikut tõendava dokumendi küsimisele vastati, et ei ole kaasas.

Tööd teinud isikute selgituste kohaselt olid nad tööl juba mitmendat päeva, kuid täpsemat infot ei soostunud nad avaldama, sest muidu olevat oht pere ainsast sissetulekust või töötutoetusest ilma jääda. Viimasest väitest võis järeldada, et isikud on töötuna arvele võetud. Lisati ka seda, et tööpäevad kestavad vastavalt vajadusele kuni 12 tundi. Tööinspektori küsimusele, miks sellistes ebainimlikes tingimustes pikema aja vältel töötatakse, oli vastuseks, et tööandja lubas tükitöö alusel head tasu, mis makstakse välja sularahas iga tööpäeva lõpus.

Umbes 20 minutit pärast kontrolli algust tuli kohale ka äriühingu esindaja ja töötajad lahkusid. Äriühingu esindaja teatas, et ta teeb tavaliselt tööd üksi ning ei tea, kes need isikud olid, kes angaaris viibisid ning tema neid kutsunud ei ole. Kaks nädalat hiljem saatis tööandja e-kirja teel avalduse, milles teatas, et ei saa kontroll­aktis märgitud puudusi kõrvaldada, sest kõik isikud lahkusid töölt ja ta ei saa nendega enam kontakti.

• • •

Tööinspektor tuvastas, et osa tööandja territooriumil viibinud töötajatest olid «esimest päeva tööproovil», tööandjal polnud esitada töölepinguid. Hiljem väitis tööandja, et osa töötajatest olid «esimest ja viimast päeva» tööl. Osa töötajatega sõlmitud töölepingud siiski tööandja esitas, ehkki need võisid olla koostatud tagantjärele.

• • •

Ärakasutamisega oli ilmselt tegemist ka viie-kuue aasta eest tootmisettevõttes, kuhu toodi Ukrainast tööjõudu. Töötajad olid majutatud tehase tootmishoonesse, mis oli kohaldatud hädapäraseks ühiselamuks. Kaebamas käisid eestlastest töötajad, kelle väitel ukrainlased tegid 15–16-tunniseid tööpäevi ja teenisid tunduvalt kõrgemat palka kui nemad. Selle firma töötajad on ka korduvalt kaevanud, et tavatööajaga ei teeni välja alampalka ning tööandja ei taha juurdemakset vabatahtlikult teha.

• • •

Inspektor tuvastas koolis järelevalvet tehes, et õppeprotsess on korraldatud moodulsüsteemis – st õpetajad töötavad summeeritud tööajaga neljakuulises perioodis, kusjuures esimeses neljakuulises perioodis 1. septembrist kuni 31. detsembrini 2012 planeeris õppeosakond 400 ja rohkemgi õppetundi õpetaja õppeaasta 840 õppetunnist ehk peaaegu poole aastasest tööajast.

Õpetajatest mitte ükski ei kirjutanud avaldust ega keeldunud ületunnitöö tegemisest. Küll aga pöördus neli õpetajat avaldusega tööinspektsiooni. Ebamõistlikku koormust põhjendas juhtkond sellega, et aasta alguses antakse õpilastele teooriatunnid ja aasta lõpus toimub praktika.

• • •

Maksu- ja tolliamet tuvastas Narvas ehitusobjektil vöörtööjõu, kellega olid töölepingud sõlmimata. Inspektori järelkontrollil tuvastati, et töötajad olid saadetud Poolast siia väljaõppele. Ettevõte kindlustas nad Narvas elamispinnaga, aga töötasu ei makstud.

Päringu saatmisel Poolasse selgus, et tegemist ei ole lähetatud töötajatega. Poola ettevõtte ja siinse firma vahel oli sõlmitud koostööleping, millega see kohustus tegema isikutele välja- ja ümberõpet hoonete välisseinte soojustamisel Euroopa tehnoloogia järgi, et nad seejärel saaks tööd oma kodumaal. Kuna tööandja selgituste kohaselt ei olnud pooltel tahet sõlmida töölepinguid, siis polnud ka tööinspektsioonil võimalik sekkuda.

• • •

Tööinspektori vastuvõtule tuli Norras töötanud kodanik, kes oli sõlminud töölepingu ettevõttega, mida polnud olemaski. Töötaja oli olnud heausklik, ega hakanud kontrollima tööandja tausta või olemasolu. Seetõttu tekkis tal probleem töötasu kättesaamisega. Lõpuks sai töötaja tööandja telefoni teel kätte. Töötasu maksis hoopis teine ettevõte, ent palk oli väiksem, kui Norras sama töö eest tavapäraselt makstakse.

• • •

Eesti tööandja saatis töötajad Soome ehitustööle. Soomes neid vastu võtnud tööandja aga eristas töötasu maksmisel töötajaid – soomlasest töötaja pidi plaatima ühe seina, eestlasest töötaja aga 1,5 seina, et saada sama tasu.

Allikas: tööinspektsioon