Paradiis Piusa pervel

Lillede maakodu süda: suveköögis ehk rahvamajas veedetakse mõnusalt aega oma pere ja sõprade seltsis. Foto: Toomas Tuul

Turvalisest omaette olemise paigast, nagu seda on maailmakuulsa klaasikunstniku Ivo Lille pere maakodu Võru- ja Setomaa piiril, unistavad paljud.

Puudekohin, jõevulin, linnulaul vaheldumisi naabertalu kukkede kikerikiidega tekitavad tunde, justkui asuks see paik vanajumala selja taga.

«Ümbrus on siin küll inspireeriv, aga mereavarus mõjub mulle veel paremini. Nädalaga jooksen Võrumaa metsade rüpes kinni, ometi tahan siia, meie pere esimesse päris oma koju, alati tulla,» räägib Ivo Lill, keda lapsed, sugulased, sõbrad ja tuttavad Kutiks kutsuvad. «Alles tükk aega pärast selle koha ostmist hakkasime Nõmmele maja ehitama.»

Veerandsada aastat tagasi käisid Kutt ja tema ehitusinsenerist abikaasa Irene Hiiumaal Kõpus talukohti vaatamas, aga ühelegi ei hakanud hammas peale. Et maakodu võiks luua ka sisemaale, selle peale nad isegi ei mõelnud, kuigi noorpõlves olid tihti Kütiorus maalikunstnik Valdur Ohaka juures käinud.

Viimaks nägid Lilled 18 aastat tühjana seisnud ja võssa kasvanud maja otse Piusa jõe kaldal, kuhu vaevu ligi pääses. Tükk aega otsiti omanikku Leningradist, kuni viimaks selgus, et õige mees elab hoopis Võrus ja räägib puhast eesti keelt. «Ta rõõmustas, et oi kui hea mõte, saabki kaua seisnud kinnisvarast lahti,» meenutab Ivo Lill.

Võsaraie ja potipõllundus

Esimestel aastatel rühmas abielupaar kõik suved maal. Vanemad raiusid võsa ja harisid põldu, nende tütred Juuli (nüüd ooperilaulja) ja Liisi (nüüd moedisainer) sulistasid hommikust õhtuni jõe ääres.

Lilled teevad kõike kirega. Köögis riiulil on 1988. aasta kalendermärkmik, mille vahel Irene toonased istutusplaanid. Kõik on täpselt kirjas: mitu vagu erinevaid kartulisorte maha pandi, kuhu ja milliseid köögivilju külvati, lilli istutati jne. See näitab ilmekalt, kui põhjalikult nüüdne Tallinna Tehnikaülikooli professor asju teeb ja korraldab.

Muu hulgas kasvatasid Lilled laulva revolutsiooni ajal ja sellele järgnevatel aastatel tervele suguseltsile talvekartulit. «Tõin üle jõe Setomaalt hobuse, et kartuleid mullata. Oli teine küll vana, aga temaga oli väga tore maad harida,» kiidab hobipõllumees.

Laste, aiapidamise ja ehituse kõrvalt jagus Lilledel jaksu korraldada sõpruskonnale mõnusaid koosviibimisi, mida seniajani ikka ja jälle meenutatakse.

Kui Kutt jõudis kolmandal-neljandal aastal võsa puhastamisega praeguse suitsusauna asukohani, rääkis külla tulnud helilooja Kuldar Sink, et oli nende majas 1953. aastal koos oma rändjutlustajast isaga peatunud ning Piusa – mis kujutab endast piirijõge vana Võrumaa ja Setomaa vahel – kaldal setodega mudasõda pidanud.

Enne sõda oli jõekäärus külarahva ujumiskoht, nüüd on vesi küll oluliselt madalam, aga Lillede suitsusaunast saab sinna siiski sisse hüpata ja isegi paar tõmmet ujuda.

Rahvamaja jõe kaldal

Viis aastat tagasi kandus Lillede maakodu keskpunkt 1938. aastal ehitatud elumajast vana aida asemele püstitatud välikööki, mida kutsutakse rahvamajaks. Rajatis sai valmis 4. augustiks, Lillede pulma-aastapäevaks, kui mitukümmend nende sugulast-sõpra koguneb Võrumaale suvepäevi pidama. Programm on aastaid sama: maailmaparandamine suitsusauna laval, ergastavad suplused, tants ja trall ümber lõkke ning mõistagi hea söök-jook.

«Tahtsime juba ammu korralikku lõkkealust ja mina plaanisin sama suurt – tegelikult siis väikest –, nagu ait muiste oli, aga siis hakkasid meie pere naised nõudma, et teeme ikka nii suure, et seal saab tantsu ka lüüa,» räägib Kutt. Irene projekteeritud rahvamaja on oma värvilisest klaasist aknaruudustike, astmeliste seinte ja osalt pleksiklaasist katusega, võimsa tulekolde ja suure söögilauaga ainulaadne.

Aga jaanipäeva, mis on ühtlasi Ivo Lille sünnipäev, peavad abikaasad juba üle tosina aasta Kõpus. Kohe 60-aastaseks saav mees on olulise vanuseverstapostini jõudmise tähistamist juba alustanud. Aprillis ja mais näitas ta oma 70 klaasobjekti ja -kompositsiooni Moskvas tarbekunstimuuseumis, sügisel astub oma töödega üles Tallinna Kunstihoones ja paaris klaasisõbralikus galeriis. Sügistalvel võib tuntud Eesti klaasikunstniku töid imetleda Saksamaal ühes Müncheni galeriis, kus ta on juba 20 aastat oma klaasobjekte näidanud, sellele järgneb paarikümne taiesega väljapanek Austrias Linzis.

Seni suurima tunnustuse on Ivo Lill aga pälvinud 2001. aastal, mil tema skulptuurile omistati hõbemedal Jaapanis Kanazava rahvusvahelisel klaasisümpoosionil.

«Hakkasin tõsiselt tööle alles 35-aastaselt, enne sai vist maailma sisse imetud,» muigab kunstnik. «Nüüd pean iga päev midagi tegema, siis on hing rahul. Ja tihtipeale meeldib mulle protsess rohkem kui tulemus.»