Miks mõned inimesed saavad sama ajaga teistest rohkem tehtud?

Arvuti taga ei tule mõtlemisest enamasti midagi välja. Foto: SCANPIX

Miks mõned sportlased saavad olümpiavõitjaks ja teised mitte? Kuidas ühtedest lauljatest tulevad tipud, mitte kõikidest? Kuidas osa inimesi jõuab sama ajaga rohkem kui teised? Parimatest parimate käitumismustrit uurides selgub, et nad teevad midagi teisiti – kulutavad oma aega pisut isemoodi ja meil on sellest nii mõndagi õppida, kirjutab ajajuhtimise koolitaja Ardo Reinsalu.

1990ndatel jagasid psühholoogid ühe Berliini ülikooli viiuliõpilased nende professorite hinnangute põhjal kahte gruppi – keskpärased ja eliitmängijad. Seejärel uuriti õpilaste ajakasutust ja õpiharjumusi. Võiks arvata, et eliitmängijad kulutasid harjutamisele rohkem aega? Tegelikult mitte – mõlemal seltskonnal kulus muusika praktiseerimiseks ca 50 tundi nädalas. Küll aga oli oluline vahe selles, kuidas seda aega kasutati. Eliitmängijad kulutasid ligi kolm korda rohkem sihikindla ja igava tehnilise praktika peale! Veelgi enam – samal ajal kui keskpärased viiuldajad jagasid oma õppimise ja harjutamise ühtlaselt päeva peale laiali, siis eliitmängijad kontsentreerisid oma tegevusi kahte kindlasse perioodi (üks periood hommikul ja teine pärastlõunal). Seetõttu jõudsid nad teisest grupist keskmiselt ühe tunni öösel rohkem magada ja tundsid ennast tunduvalt rahulikumana kui keskpärased mängijad.

Siit on lihtne tõmmata paralleele ka meie igapäevase ajakasutusega. Paljud meist rabelevad pea kogu ärkveloleku aja, töö on tänu tehnoloogiale tunginud lõunapausile, koju, tualetti ja voodisse. Hoolimata pidevast rapsimisest ja hõivatuse tundest ei jõua sellisel moel palju tehtud, suureneb stress ja inimesed ei ole enda ajakasutusega rahul. Seevastu need, kes tõesti palju tehtud saavad, on sageli metoodilisemad – nad on ette planeerinud raskete, keeruliste (teinekord ka igavate) tööde tegemiseks eraldi ajad. Nad hoiavad kinni rutiinist – tööpäev algab pea alati samal ajal, mõtlemist nõudvad tööd on ühes osas päevast, suhtlemist vajavad tegevused teises. Hobid on ühel kellaajal ja perega koosveedetud aeg teisel. Pigem on reegliks saada oma 7-8 tundi «iluund» ja inimesed on rahulikumad. See ei tähenda, et elust puudub spontaansus või plaane kunagi ei muudeta – pigem on moraal selles, et me kõik peame aeg-ajalt tegelema tähelepanu nõudvate tegevustega ja selleks on mõistlik planeerida alati konkreetne aeg.

Hoidu seltskonnas nn mädaõuntest

John Horton Harvardi Ülikoolist uuris ka sotsiaalse keskkonna mõju töötajate produktiivsusele. Üldiselt me ju teame, et positiivsed eeskujud innustavad teisi paremini üritama ja negatiivsed eeskujud tõmbavad kõikide tempot alla. Põnevate katsete tulemusena leidis Horton, et tõepoolest – mida rohkem oli seltskonnas madalama produktiivsusega kaaslasi, seda vähem hakkasid püüdma ka need, kelle tulemused olid algselt parimad. Ilmselgelt levitavad mädaõunad mädanikku ka tervetele. Katse teine avastus oli aga pisut ootamatu. Nimelt selgus, et väga produktiivsete inimeste kaasamine ei parandanud sugugi vähem tublide tööd! Seega on küsimärgi all positiivsete eeskujude kaasamine üldise efektiivsuse tõusuks. Pigem vaadatakse sellistele priimustele kui pugejatele ja tublide eeskujuks seadmine võib üldist moraali hoopis alla viia. Mida siis teha? Eelkõige peaksime enda suhtlusringkonda (ka tööalast) selle pilguga analüüsima – kui seal on palju„ «mädaõunu», kas peaksime äkki nendega suhtlust piirama? Ehk tuleks parandada suhteid keskmisest paremini toime tulevate kolleegidega ja uurima, et mida teevad nemad teisiti? Kas saaks nende käitumisest midagi õppida?

Leiutaja Nikola Teslat ei tunta mitte ainult tänu katsetega vahelduvvoolu valdkonnas – Tesla nimi on seotud ligi 300 patentiga ja ta oli üldse ülimalt produktiivne inimene. Seetõttu tasub pisut lähemalt uurida tema aja kasutust ja panna kõrva taha mõningaid taaskasutatavaid nippe.

Tesla oli tuntud selle poolest, et ta visualiseeris peas oma leiutisi, pööras ja muutis ja mõtles nende üle tõsiselt enne lõpliku lahenduse lukustamist. Sarnast tehnikat olla kasutanud ka Einstein ja tundub üldse olevat paljude geeniuste poolt eelistatud meetod. Probleemide visuaalne kirjeldamine on tegelikult võimas produktiivsuse tehnika. Visualiseerimine aitab asju paremini ette kujutada, läbi mõelda, meelde jätta. Samuti võib visualiseerimisest olla abi oma eesmärkide püstitamiseks – mana näiteks silme ette mõni oodatud tulemus ja selline mõttepilt aitab igapäevaselt nii teadlikult kui alateadlikult fokuseeruda antud eesmärgile viivate tegevustele.

Veel üks produktiivsete ja loovate inimeste lemmiktegevus tundub olevat kõndimine. Me juba teame, et aju infotöötluse kiirus suureneb püstioleku asendis 5−20 protsenti. Seetõttu pole ime, et püsti tõusmine ja toas (või õues) ringitrampimine aitab teinekord edukalt kaasa heade mõtete tekkeks. Olgu see siis Tesla või Einstein või mõni teine näide paljudest, tundub, et suure osa tänapäeva leiutistest võlgneme jalutamise harjumusele. Ei tasu siis isegi tagasihoidlik olla. Olen ka varem kirjutanud, et kuigi meile nagu makstakse mõtlemise eest, ei ole mõtlemiseks sugugi lihtne enam aega leida. Mida rohkem me istume arvuti taga ja mida vähem liigume ringi, seda napimalt on ka aega mõtlemiseks. Siit ka lihtne soovitus – geeniuste ja eriti produktiivsete meeldiva seltskonnaga ühinemiseks tuleb ennast toolilt püsti ajada ja ringi liikuda. Ei või iial ette teada, millise vahva mõtte tõttu meie maailm jälle rikkamaks võib saada!