Tuntud Vene satiirik rajas Narva-Jõesuusse kauni kodu

Maja nimi Lora on tuletatud Larissa Altovi nimest ning nii tahtis peremees põlistada oma naise tööd ja vaeva. Foto: Vooremaa

Nii vene- kui eestikeelsele publikule tuttav vene satiirik ja kirjanik  Semjon Altov rajas Narva-Jõesuusse kauni kodu, mille maitsekust ja  ilu on tunnustatud ka kauni kodu konkursil.

Mugav nurgake mere kaldal jäi Semjon Altovile ja tema abikaasale Larissale silma juba nõukogude ajal, kirjutab Natalaja Kolobova Vooremaas.

Narva lähistel asuva aianduskooperatiivi Pihlakas avastasid nende jaoks sõbrad ja selles kooperatiivis omandas Altov 1991. aastal maja koos krundiga.

Nõukogude ajal polnud kohaliku aianduskooperatiivi liikmeks astuda lihtne. Maad omada said Eestis ainult need Leningradi elanikud, kelle sugulased osalesid teise maailmasõja ajal Narva vabastamisel. Siis kirjutas legendaarne nõukogude artist Arkadi Raikin, kellega Altov tol ajal koos töötas, kirja Eesti toonasele valitsusele, mille tulemusena kiideti heaks Altovile krundi ja majakese eraldamine kooperatiivis Pihlakas.

Ükskord tulid neile külla sõbrad, kes avaldasid imestust, et  miljonitele tuttava inimese majake nii tagasihoidlik on. Seejärel otsustasid abikaasad, et on aeg Narva-Jõesuusse ümber kolida. Nüüd seisab nende maja spaahotelli Meresuu kõrval.

Uus krunt Narva-Jõesuus

«Kui Eesti iseseisvus, võis siin võileivahinna eest osta suure maja koos krundiga,» rääkis kirjanik. «Kuid meile öeldi, et välismaalastele piiri lähedal maad müüa ei tohi. Palju hiljem, kui hinnad olid oluliselt tõusnud, selgus, et me võime tüki maad soetada, kui see on erastamata. Arvatavasti osutusime viimasteks välismaalastest maaostjateks, sest varsti keelati maa müük venelastele üldse ära.

Meie krundil seisis pooleldi lagunenud kauplus, kus kunagi müüdi elektritarbeid. Kõrval oli aga tualett, mis vastiku haisuga  endast ümbruskonnale teada andis. Selle me lammutasime ja alustasime oma maja ehitamist nullist.»

Maja ehitamisele kulus kolm aastat. Semjon Altov kordas väsimatult, et see maja on tema abikaasa kätetöö. Larissa oli töödejuhataja, insener, tehniline järelevalve ja dekoraator.

«Mind aitas elukogemus,» rääkis naine. «Osalesin ju meie kahe suvila ehitamisel Leningradi oblastis ja aianduskooperatiivis Pihlakas. Aga kui alustad uut, saad uusi teadmisi. Mina näiteks õppisin jooniseid lugema. Välismaal pöörasin alati tähelepanu sellele, kuidas inimesed elavad, tegin märkmeid interjööri detailide kohta. Pealegi möödus minu lapsepõlv Baltikumis, kuigi sündisin Leningradis. Isa oli alguses Riia Akadeemia, seejärel Tartu Ülikooli õppejõud. Ma nägin, kuidas oli olme nendes linnades korraldatud, kuidas inimesed maju kaunistasid, mida kõrvuti panid, mida mitte. Minu meelest on hea see maja, milles miski silma ei riiva.»

Küsimusele, kas neil abikaasaga maja ehitades mingeid lahkhelisid ei tekkinud, vastas Semjon Altov, et tõesti mitte mingisuguseid.

«Mina ütlesin alati: Lara, väga hea. Ma olen ideaalne mees. Aga Larissa on maksimalist, ta püüab kõike veatult teha. Naine tegeles ehitusega, aga mina ainult noogutasin ja ütlesin, et ta ei muretseks, sest mulle meeldis.»

Kuid muretsemiseks oli põhjust küll. Pere ehitas maja Narva-Jõesuusse, kuid elati ju Peterburis.

«Eestisse sõitsime kolmeks-neljaks päevaks ja jooksime mööda Tallinna kauplusi,» jutustas Altov. Arutu hulga kauba keskel oli kõige raskem otsuseid teha. Kuid Larissa, kel on vääramatu maitse, oskas valida just seda, mida vaja. «Nõukogude aja ilu oli selles, et läksid poodi ja küsisid: tapeeti on? On, said vastuseks. Ja olid õnnelik, võttes seda, mida oli.»

Presidendi autasu

2011. aasta suvel sai Semjon Altovi maja Narva-Jõesuus presidendi auhinna. Samal suvel andis Eesti president Toomas Hendrik Ilves preemiad Viljandis Ugala teatris kätte. Auhinda vastu võtma tuldi koos peredega.

«See on väga hea ja vajalik traditsioon, mis on põlistanud Eesti elanikes armastuse oma kodu ja kodukoha vastu,» rääkis Altov.

Kuid kirjanik ja tema abikaasa ei teadnud kuni viimase hetkeni, et nad on auhinna vääriliseks tunnistatud. Konkursi põhikirja järgi võivad kandidaate auhinna saamiseks esitada ka naabrid, kes on pingutusi pealt näinud. Madala aia tagant ongi Altovite maja ja territoorium väga hästi näha.

«Me ei tahtnud maja kõrge aia taha peita,» rääkisid abikaasad. «Pealegi pole see Eestis kombeks. Ehitamise ajal vähendasime maja üldist kõrgust paari meetri võrra, et see ei paistaks looduse ja naabermajade taustal liiga suur.»

Altovite krundil on lilled ja puud väga maitsekalt kokku sobitatud. Ka aia planeeris Larissa.

«Ma valisin spetsiaalselt välja taimed, mis sobiksid värvi poolest ega hakkaks üksteist mõne aja pärast välja tõrjuma. Peale selle istutasin palju eri sorte tulpe, mida tõime kaasa Hollandist. Meil on ka noored õunapuud ja pirnid, tikri- ja sõstrapõõsad, sirelid. Köögiviljapeenrad tegime astmelised, et võtaksid vähem ruumi. Seal kasvab kõik, mida köögis vaja: sibul, küüslauk, petersell, köömned.»

Altovite majas on kasutatud palju looduslikku puitu. Pererahvas tahtis, et elamu sisu oleks kooskõlas suurtest akendest paistva kauni loodusega.

Kutsumata külalised

Narva-Jõesuus püüavad Altovid olla iga kuu. «Kuidas teil siin naabritega läbisaamine on?» küsisin. «Suurepärane,» kinnitasid kuurortlinna kuulsad elanikud. «Mõnel käime külas, mõnele ütleme lihtsalt tere. Inimesed on siin taktitundelised. Venemaal on kombeks naabritega kas väga sõbrustada või sõdida. Aga siin ei roni keegi sulle turja peale, isegi kui teie kruntide vahel on madal aiakene, ja selline inimlik distants meile meeldib. Kuid vahel käivad mutid närvidele. Ei jõua mõnda kohta veel kordagi teha, kui nemad juba kaevavad käike, sest nende jaoks on siin suurepärane pinnas.»

Semjon Altov jutustas naerdes, et ostis spetsiaalsed seadmed, mis teevad katkendlikku heli, mis peaks mutid igaveseks eemale peletama. «Panin krundile neli seadet. Undasid hästi. Õhtul oli aias neli mutimullahunnikut, hommikuks kaheksa, seejärel kuusteist jne. Paistab, et teistelt kruntidelt tulid mutid perede kaupa õhtuks meile nagu kontserdisaali, et kuulata võluvaid helisid.»

Altovite lapselapsi oodatakse Narva-Jõesuus kannatamatult, eriti meeldib lastel vanaema ja vanaisa juures olla suvel. Lapselapsed Katja, Varja ja Vasja sõidavad  päevade viisi jalgratastega ringi, siin on neil tõeline vabadus.

«Aga mis teile Narva-Jõesuus kõige rohkem meeldib?»

«Kui lähed õhtul Soome lahe kaldale – sinna on meie maja juurest paar minutit jalutada –, tekib inimtühjal rannal tunne, nagu loojuks päike spetsiaalselt sinu jaoks.»

Praegu kahetseb Semjon Altov pisut ainult ühte – et tal ei õnnestunud Eestisse korralikku maja ehitada kümmekond aastat varem.

Lugu on valminud ajalehtede Vooremaa, Võrumaa ja Viru Prospekt ühisprojekti Kaasmaalased raames.