Küsimus, kuidas parandada pensionifondide tulemusi, peaks olema aktuaalne nii varahaldurite kui ka riigi jaoks. Eesti pensionifonde juhitakse aktiivselt ehk fondivalitsejas töötavad inimesed peavad pidevalt tegema investeerimisotsuseid – mida oleks õige osta, mida müüa. Aktiivsele investeerimisele alternatiiviks oleks passiivne investeerimine. Passiivne investeerimine tähendab seda, et investeeritakse eesmärgiga omada kõikidest investeerimisvõimalustest proportsionaalselt sama suurt tükki, st omatakse kõiki väärtpabereid ning mida suurem on nende turuväärtus, seda rohkem sinna investeeritakse.
Passiivse investeerimise suurim pooltargument on kuluefektiivsus (investeeringute analüüsimise vajadust pole). Aktiivne juhtimine peaks kõrgemate kulude õigustamiseks andma parema tulemuse. LHV pensionifondide puhul saab öelda, et aktiivne investeerimine on ennast õigustanud.
Hindamaks, mis tulemuse oleks andnud passiivne investeerimine, võiks aluseks võtta kaks indeksit. Aktsiaturgude osas MSCI World Index (eurodes, maksujärgsed dividendid sees) ning võlakirjade osas Barclays Euro Aggregate (70 protsenti valitsused ja 30 protsenti ettevõtted).
LHV viiest pensionifondist olid kolm esimestel aastatel juhitud Seesam Varahalduse poolt, lisaks neist kolmest kaks on oluliselt muutnud investeerimisstrateegiat (nt LHV pf XL muutus agressiivse strateegiaga fondiks), mistõttu võtaks võrdluse aluseks kaks pidevalt LHV juhtimise all olnud fondi:
1) LHV Pensionifond S, mis aktsiaturgudele ei investeeri. Võrdluseks oleks 100 protsenti investeerimine võlakirjade indeksisse;
2) LHV Pensionifond L, mis investeerib aktsiaturgudele kuni 50 protsenti. Võrdluseks 50 protsenti aktsiaturgude indeks ja 50 protsenti võlakirjade indeks.
Juhul kui 100 euro suurune investeering oleks tehtud pensionifondide investeerimistegevuse hakul 2002. aasta juuli alguses, oleks tulemus järgmine: