Ekspert: rohelise elektri toetustest tuleb loobuda

E.ONi juhatuse liige Leonhard Birnbaum leidis Tallinnas põlevkivikonverentsil esinedes, et eurooplastel pole mõtet oodata praegusest märksa odavamat gaasi või naftat, sest nende toormete kasvav tarbimine Aasias ja Aafrikas hoiab hinnad kõrgel. Foto: Peeter Langovits

Maailma Energeetika Nõukogu (World Energy Council, WEC) aseesimees Leonhard Birnbaum ütles intervjuus Postimehele, et taastuvenergia toetustest tuleks loobuda ja sundida rohelise elektri tootjad konkureerima teistega võrdsetel alustel. 

Põlevkivi tuleviku kohta arvas ekspert, et tootmise maht sõltub rahva arvamusest ehk sellest, kui palju on inimesed valmis leppima kasvava keskkonnareostuse ja muude halbade sotsiaalmajanduslike mõjudega.

Rääkides Euroopa kliimapoliitikast, kurdavad paljude energiafirmade juhid, et investeeringuid uutesse elektrijaamadesse pole võimalik teha ilma riiklike toetusteta. Kuidas seda olukorda parandada?

Olen nõus, et riiklikud subsiidiumid on investeerimisotsuste tegemisel aina tähtsamad. Asja loogika on väga lihtne: kuna taastuvenergia on subsideeritud, siis ehitades subsiidiumiteta elektrijaama, võtavad firmad väga suure riski. Paraku on nii, et kui hakata riiklikult toetama üht, siis tuleb toetada kõiki.

Kuidas seda olukorda parandada? Näiteks nii, et tuleb kasutusele võtta võimsustasu ja võrgufirmadel peavad olema lepingud iga müüdava elektri kilovatt-tunni katmiseks elektritootmisvõimsustega. See toob kaasa taas hindade tõusu. Nii et lihtsat lahendust ei ole. Praegu ma arvan, et tuleb kehtestada võimsustasu.

Kuidas võimsustasu töötab?

Praegu peab elektrimüügifirma ostma börsilt vaid energiat, võimsustasu korral peaks elektrimüüjal olema leping ka tootmisvõimsuse kohta, mis annaks energiat ka siis, kui pole päikest ega puhu tuult. Nii tuleks maksta nii kilovatt-tunni kui ka kilovati eest. Üks osa tuleb maksta tarbimise eest ja teine on kindlustus, et elekter oleks alati olemas. Nii et kui praegu on üks turg, kus kaubeldakse energiaga, siis tulevikus on ka teine turg, kus kaubeldakse elektritootmise võimsusega. Tehniliselt saab seda mudelit teostada erinevalt, aga seda süsteemi tuleb rakendada, sest vastasel korral uusi investeeringuid elektritootmisse ei tehta.

Mulle näib, et see ettepanek on väga kulukas.

Sõltub sellest, kuidas seda teostatakse. Võimsustasu võib rakendada ka majanduslikult efektiivselt. Peamine on, et tuleb lahti saada taastuvenergia toetustest, mida jagatakse tingimusi esitamata, ja asendada need turupõhiste toetustega taastuvenergiale.

Võtmeküsimus on, et mida kauem me taastuvenergiat toetame, seda suuremaks ja kulukamaks toetused lähevad. Taastuvenergiat tuleb toetada turupõhiselt ja kuluefektiivselt ning siis on ka võimsustasu suurus mõistlik. Saksamaal on taastuv­energia osakaal 25 protsenti – see on juba väga suur, mistõttu me vajame turupõhist taastuvenergia toetuste süsteemi. Roheline energia tuleb turule tuua.

Kuidas?

Näiteks iga elektrimüüja võtab kohustuse müüa tarbijatele veerandi mahust rohelist elektrit. Kuidas nad selle saavad? Nad panevad oma müügimahu oksjonile, kus võidab kõige odavam taastuvenergia tootja. Praegu pole tähtis, kui suured on taastuvenergia tootja kulud, sest toetuse saab igaüks. Saksamaal on näiteks piirkondi, kuhu ei lähe elektriliine, aga seal tegutsevad taastuvenergia tootjad saavad toetusi ikkagi.

Teine võimalus on subsiidiumitest loobuda ja sundida taastuvenergia tootjad turule. Avameretuulepargid ja ka päiksepaneelid suudavad juba praegu toota energiat, mis on  turul konkurentsivõimeline ka toetusteta. Sisemaatuulepargid ilmselt tõesti seda ei suuda.

Saksamaal maksan taastuvenergia eest 40 eurot megavatt-tunni kohta peale, samal ajal börsil elektrihind kõigub tugevalt, mistõttu taastuvenergia võib olla konkurentsivõimeline ka suure toetuseta. Kõik on võimalik, aga see sõltub poliitilisest tahtest.

Mida hakata peale Euroopa Liidu CO2 kaubandusega?

Esiteks, Euroopa vajab pikaajalist energiapoliitilist eesmärki aastaks 2030. Meil ei ole vaja lühiajalisi abinõusid, mis turgu moonutavad, vaid pikaajalist kokkulepet selle kohta, milline peaks olema elektritootmine aastal 2030. Praegu on meil eesmärgid aastaks 2020 ja sealt edasi ei tea keegi, mis juhtuma hakkab. Kui meil oleks eesmärk aastaks 2030, siis turg annaks ise signaale, kuidas elektritootmist korraldada.

Praegu on 2020. aasta järgse aja kohta liiga palju ebakindlust, mistõttu ka CO2 kvoodiga kauplemine on kokku kukkunud. See olukord ei muutu enne, kui on paigas pikaajalised eesmärgid.

Euroopa Komisjon on püüdnud vähendada kaubeldava kvoodi hulka ja seada hinnapõrandat. Kas see ei aita?

Ma arvan, et sellised abinõud vaid moonutaks turgu. Hinnapõrand tähendaks seda, et Euroopa Komisjon teab õiget hinda, aga elu on näidanud, et need, kes teavad õiget hinda, eksivad alati. Kaubeldava kvoodi koguse vähendamine ega hinnapõrand ei muuda CO2 hinda, ainus viis selleks on eesmärgid aastaks 2030.