Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2012/08/21/1279956t1h3934.jpg)
Sel nädalal jõuab kohtusse üks rahapoliitika kibedamaid tüliküsimusi. Nimelt asub Saksa kõrgeim kohus arutama, kas Euroopa Keskpank (EKP) oma mulluse euro päästmise tõotusega mitte põhiseadust ei õõnestanud.
Istungi taustafooni moodustab olukord, kus septembrikuistel Saksa üldvalimistel osaleb esmakordselt ka euroskeptiline erakond.
Märkimist väärivad ka staartunnistajad – kaks kauaaegset sõpra, kes on väidetavalt kerkinud Saksamaa kõige mõjukamateks mittevalitus ametnikeks. Mõlemad on mänginud võtmerolli eurokriisi ohjamisel, kuid võitlevad nüüd teine teisel pool rindejoont.
Kohtuotsus kõlab Karlsruhe konstitutsioonikohtust alles aasta lõpupoole ning keegi ei oska täpselt öelda, kui palju see sõltumatut EKPd mõjutada võiks.
Keskasutuse ridades ei võeta aga kergelt võimalust, et Saksa avalikku arvamust väljendav ja kujundav kohus neile koha kätte võib näidata.
Euroala suurima majandusena on Saksamaa oma keskpanga – Bundesbanki – kaudu EKP suurim aktsionär.
Juba algusest alates oli Bundesbanki president Jens Weidmann, kes istub EKP nõukogus, olnud vastu EKP poolt euro päästmiseks väljakuulutatud riigivõlakirjade ülesostmise poliitikale – mis läheks käiku, kui mõne riigi ümber hakkaksid keerlema euroalast väljalangemise spekulatsioonid.
Väljaspool Saksamaad ei õnnestunud Weidmannil aga murda läbi argumendiga, et sedalaadi võlakirjaostud võrduksid valitsuste finantseerimisega rahatrüki abil, riskides hüperinflatsiooniga.
Karlsruhe konstitutsioonikohtus tunnistab Weidmanni vastu Jörg Asmussen, kes kuulub EKP kitsamasse juhatusse.
Asmusseni ülesandeks on veenda kohust ja Saksa skeptilist avalikkust selles, et kõnealune võlakirjaostude variant on panga pädevuse raamides.
Mõlemad mehed on kommunikatsiooni vallas tugevad tegijad, Weidmanni raudne loogika on kokkupõrkekursil Asmusseni kui vilunud poliitlilise läbirääkijaga, mis on taganud viimasele koha kõikide suurte abipakettide arutelude juures Brüsselis.
EKP president Mario Draghi, kelle mullusuvine tõotus «teha euro päästmiseks kõik mis iganes vaja» päädis kõnealuse võlakirjade ostude kampaania väljakuulutamisega, pani läinudnädalasel pressikonverentsil mängu kõik oma võimed ja kõneosavuse, et Saksa avalikku arvamust soovitud suunas kallutada.
«Siiralt: kui te vaatate fakte, siis on väga raske mitte märgata, et võlakirjaostude programm on olnud viimaste aegade kõige edukam rahapoliitiline meede üldse,» toonitas Draghi. «Kümneaastaste riigivõlakirjade tootlused langesid muljetavaldavalt mitmes riigis, Saksamaal aga tõusid. Ning see on väga oluline hoiustajate, Saksa hoiustajate, kindlustusfirmade ja pensionifondide jaoks.»
Kogu kaasus on oma olemuselt ülikeerukas ja hägune.
Esiteks – nagu ka Draghi varmalt alla kriipsutas – on finantsturud võlakirjaostude kava juba ette heaks kiitnud: kriisiriikide launukulud on langenud ja aktsiaturud tõusnud. Jas seda kõike ilma et ühtegi võlakirja oleks üldse ostetud – kuna mitte ükski riik ei ole palunud seda programmi, millele lisanduvad ka eelarvetingimused.
Teiseks ei allu EKP vähimalgi määral Saksa konstitutsioonikohtule.
Karlsruhe võtab võlakirjaostud käsile üksnes seetõttu, et kaebus antud meetme vastu liideti juba arutusel olevale 35 000 hageja poolt esitatud kaebuste paketile – viimaste hulgas on üks konservatiivne Baieri poliitik, Vasakpartei ja mitmed akadeemikud – ELi permanentse abifondi ESMi põhiseaduslikkuse osas.
Homme astub 500 miljardi eurose Euroopa Stabiilsusmehhanismi (ESM) osas kohtu ette selgutusi andma ka Saksa rahandusminister Wolfgang Schäuble.
Kohus on kaalunud, kas Saksa valitsus poleks mitte pidanud kaebama EKPd ESMi pärast kohtusse «või kasutama mingeid muid võimalusi selle meetme tühistamiseks».
Samas on EKP asetatud väljapoole valitsuste kontrolli.
Ka Bundesbank, mis euroala keskpangana peaks sooritama suure osa kõnealustest võlakirjaostudest, on samuti Saksa valitsusest sõltumatu.
Ja mis kõige hullem: EKP võlakirjaostude programmi olemuse kohta ei tea avalikkus praktiliselt mitte midagi ning kuna seda ei ole veel kordagi kasutatud, ümbritseb meedet läbistamatu saladuskate.
EKP on antud teemal avaldanud vaid ühe alla 500 sõna pikkuse pressiteate. Selleteemalistele küsimustele vastates on Draghi aga vähemalt ühel puhul tehnilistes küsimustes oma seisukohti muutnud – nii vähemalt näis.
Kui Draghi käest viimasel pressikonverentsil küsiti, millistel juriidilistel alustel võlakirjaostude kava seisab, teatas Draghi, et dokumentatsioon on valmis saanud ja «kuulub peatselt avaldamisele», panemata paika ühtegi kuupäeva ega tähtaega.
Kuna kõik on niivõrd udune, on ka Bundesbank pidanud piirduma filosoofilise, kohati poleemilise kriitikaga. Nagu nähtub lekitatud kohtukaebusest, kirjutab Bundesbank potentsiaalsetest riskidest Saksa maksumaksjale ning annab mõista, et EKP ei tohiks lähtuda oma otsuste tegemisel «ülimalt subjektiivsest ohutundest» teatud riike võlaturgude poolt ähvardavate ohtude osas.
Mis puudutab Karlsruhe võimalikku ostust, siis juhivad vaatlejad tähelepanu sellele, et asutus on ELi integratsiooni puudutavaid samme pigem toetanud – nagu näiteks ka 1992. aasta Maastrichti lepet.
Mõnikord on kohus lisanud tingimusi, nagu näiteks nõude, et mistahes euroala päästepaketile peab alla kirjutama ka Saksa parlament Bundestag.
EKP võlakirjaostude puhul tuleb nüüd küsida: millise tingimuse võiks kohus lisada sellisele ettevõtmisele?
Copyright The Financial Times Limited 2013