Kahel päeval, eile ja üleeile, toimus Tallinnas ettevõtete grupi FinanceEstonia korraldatud rahvusvaheline konverents, kus arutati Eesti pealinna võimalusi rahvusvahelise finantskeskusena.
Tallinn pürib finantskeskuseks
«Esimest korda reklaamib Eesti ennast finantskeskusena,» ütles FinanceEstonia nõukogu esimees Priit Põldoja neljapäeval rahvusvahelist konverentsi avades.
Eesti finantsturg on väga väike, et mitte öelda olematu. Tallinna börsil noteeritud ettevõtete turuväärtus on 1,9 miljardit eurot, võlakirjaturgu ei eksisteeri meil üldse. Investeerimisfondide portfellide kogumaht on kaks miljardit eurot, millest 1,5 miljardit moodustavad kohustuslikud pensionifondid, ning lisaks on meil mõned erakapitalifondid portfellimahuga 180 miljonit eurot. Finantsturge iseloomustavate suhtarvude poolest sisemajanduse kogutoodangusse oleme eurotsooni liikmete hulgas kaugel-kaugel tagaotsas.
Pea olematule finantsturule vaatamata on meil ligi poolsada ettevõtet, kelle ambitsioon on muuta Tallinn rahvusvaheliseks finantskeskuseks. FinanceEstonia liikmed ei ole mitte üksnes investeerimis- ja varahaldusfirmad, vaid ka konsultatsioonifirmad, advokaadibürood, koostööpartneriteks on näiteks ka pangaliit, rahandusministeerium ja Tallinna linn.
Lühikese ajaga – FinanceEstonia loodi kaks aastat tagasi – on grupist saanud üsna arvestatav lobiühing. Konverentsi avapaneeldiskussioonis osales Eesti Panga asepresident Madis Müller, avapäeva lõpetasid rahandusminister Jürgen Ligi ning omanimelise konsultatsioonifirma juht Graham Bishop, nende diskussiooni juhtis ajakirja The Economist toimetaja Edward Lucas.
Korraldajate sõnul osales konverentsil üle 200 inimese, nendest umbes pooled välismaalt – teiste hulgas ka maailma suuremate pankade UBS ja Morgan Stanley esindajad.
Kas FinanceEstonia püüdlus on reaalne? Kas finantsteenustest võib meil tõesti kunagi saada oluline eksporditulu allikas, nagu see on näiteks Luksemburgis? Rahandusminister Jürgen Ligi, kes peaks hea seisma ka selle eest, et Eestis oleks toimiv ja efektiivne finantsturg, on skeptiline.
«Mina Eestile kui finantskeskusele eriti ei panustaks,» ütles minister konverentsi paneeldiskussioonil. «Võimalused on seotud mõne niši ja mõnede sektoritega nagu teenuste eksport, mitte aga varade impordiga.»
Ligi skeptilisus on loogiline, sest ministri puhul ei ole tegemist kapitaliturgude suurima fänniga – just tema rahandusministriks oleku ajal on kohalik kapitaliturg teinud hoogsa tagasikäigu. Kohalik investeerimiskommuun suhtus Eesti Telekomi aktsiatest loobumisse, tänu millele telekomifirma börsilt minema viidi, üsna mõistvalt, sest tänu sellele saime eurotsooni liikmeks, aga samas olid selged ootused Eesti Energia vähemusosaluse börsileviimise suhtes, mille Reformierakond aga põhja lasi.
Nagu vihjas Ligi, nii ütles Postimehele kuu aega tagasi ka Londoni lordmeer Rogers Gifford, kelle ülesanne on propageerida finantskeskusena Londonit, et Tallinnal on šansid saada teatud finantsteenuste keskuseks täiesti olemas, nimetades konkreetsemalt privaatpangandust, fondijuhtimist ja fondide teenuseid. Eriti perspektiivikaks pidas ta aga Tallinna võimalusi saada finantsteenuste infotehnoloogia keskuseks.
Kõik eespool mainitud nišid on meil juba esindatud.
«Eestil on juba omad finantsteenused. Me peame neid lihtsalt rohkem reklaamima,» ütles Priit Põldoja.
Üks nišš on osa suurkorporatsioonide teenuste siia toomine. Tuntuim on siin kütuste jaemüüja Statoil Fuel & Retail, kes on toonud siia finantsjuhtimise.
USA konsultatsioonifirma The Hackett Group asepresident Tom Bangemann ütles, et Eesti peaks pakkuma multifunktsionaalsust. «Läti on tugev finantsteenuste, aga Leedu IT poole pealt,» iseloomustas ta meie lähimaid konkurente.