Koolitaja Raimo Ülavere kirjutab oma blogis, kuidas saavutada tasakaal töö ja eraelu vahel. See on küsimus, mida küsitakse grupikoolitustel sageli ja millele vastuseks oodatakse mingit imelist ajajuhtimise nippi nagu näiteks et vasta meilidele niimoodi ja planeeri oma aega sedaviisi.
Tunnistan, et imelist nippi, mis hoobilt lahendaks kõik probleemid ei oska välja pakkuda. Küll aga on tekkinud paar mõtet, mis vähemasti mul endal aitab nii töö kui eraelu paremini nautida.
Esiteks lõpeta tasakaalu otsimine. Tasakaalu otsimine tähendab justkui seda, et meil peab olema elus valdkonnad kindlates ajaproportsioonides: töö ja eraelu. Tegelikkuses on selline asi kaunis keeruline tekitada, sest proportsioonid muutuvad, prioriteedid ajas muutuvad. Ja muutuvad kiiresti, pea igapäevaselt. Elu on liiga kirev, et me suudaks seda kuhugi kastidesse panna!
Kuidas ma näen töö aja eraelu suhet on hoopis läbi erinevate rollide. Töö on ainult üks osake elust. Samal ajal oleme me ka isad, emad, sõbrad, sportlased, raamatulugejad ja veel palju-palju asju, mida ei saa kastistada. Sõnaga: «mina» koosneb väga paljudest eri tahkudest ning eesmärk on mitte tasakaal, vaid teha neid asju, millel «mina» jaoks on väärtust. Ning mitte teha (või võimalikult vähe teha) neid asju, millel väärtust pole.
Me kõik oleme võimelised tegema 24/7 tööd, kui meile see töö kohutavalt meeldib. Ja tõenäoliselt oleme me kõik seda mingil ajal ka teinud – see on tunne, kus tööd tehes on aeg kaotanud mõtte ning me lihtsalt teeme ja teeme ja teeme… Sest see on lahe, see meeldib meile ja selles on sel hetkel meie jaoks väärtust enam kui miskil muul.
Sama tunnet oleme ilmselt kogenud mitte ainult tööd tehes. Mängides lastega, olles koos lähedasega, tehes trenni, metsas seenel käies. Kus iganes. Selle tundega tehtud tegevuses ei hooli sellest, kas meile selle eest makstakse raha või mitte. Mõnede eest makstakse ja mõnede eest mitte. Kas esimene on siis töö ja teine mitte? Võib-olla polegi aga mõtet niimoodi lahterdama hakata ja võtta asja nii nagu on: mõnede tegemiste eest makstakse ja mõnede eest mitte. Ma hetkel ei soovi arutleda liiga palju selle üle, et tööd peab tegema selleks, et leib laual oleks. Räägin pigem mõtteviisist.
Kui nüüd selle mõtte juurest tagasi tulla töö ja eraelu tasakaalu juurde, siis hädas kipuvad olema eelkõige inimesed, kellel lühemalt või pikemalt kaob või väheneb kontroll oma elu üle. Kelle kalendri panevad täis teised inimesed, kelle eest otsuseid teevad teised inimesed, kes omamoodi on andnud vastutuse oma elu eest kellegi teise kätte. Ülemuse, naise, mehe, laste, kolleegi, vanemate, organisatsiooni kätte. Ning kes ei oska seda vastutust enam tagasi võtta.
Vastutuse tagasivõtmise korral on jutt kahest asjast:
1. Mis on siht mingis konkreetses rollis? Näiteks kuidas mina näen ennast ideaalis hea isana, kuidas ma näen ennast ideaalis töö kontekstis, spordiharrastajana vms
2. Kui palju ja kuidas ma muudan oma harjumusi, et saaksin liikuda sihtide poole?
Sihtide puhul ei pea silmas niivõrd mingeid konkreetseid eesmärke a la «septembriks 6 kilo kergem», vaid midagi hägusemat, ent samas emotsionaalsemat, inspireerivamat. Igaühel on see midagi omalaadset.
Seega, küsimus pole vähemasti minu jaoks, mitte tasakaalus ja selle otsimises. Küsimus on selles, millised on sinu jaoks olulised rollid, mida sa neis rollides tahad näha ning kuidas tegeleda igas rollis rohkem nende asjadega, millel on väärtust ja vähem nende asjadega, millel väärtust ei ole. Siin kahjuks pole lihtsaid nipi-triki moodi shortcut’e, tundub mulle.
