Sama tunnet oleme ilmselt kogenud mitte ainult tööd tehes. Mängides lastega, olles koos lähedasega, tehes trenni, metsas seenel käies. Kus iganes. Selle tundega tehtud tegevuses ei hooli sellest, kas meile selle eest makstakse raha või mitte. Mõnede eest makstakse ja mõnede eest mitte. Kas esimene on siis töö ja teine mitte? Võib-olla polegi aga mõtet niimoodi lahterdama hakata ja võtta asja nii nagu on: mõnede tegemiste eest makstakse ja mõnede eest mitte. Ma hetkel ei soovi arutleda liiga palju selle üle, et tööd peab tegema selleks, et leib laual oleks. Räägin pigem mõtteviisist.
Kui nüüd selle mõtte juurest tagasi tulla töö ja eraelu tasakaalu juurde, siis hädas kipuvad olema eelkõige inimesed, kellel lühemalt või pikemalt kaob või väheneb kontroll oma elu üle. Kelle kalendri panevad täis teised inimesed, kelle eest otsuseid teevad teised inimesed, kes omamoodi on andnud vastutuse oma elu eest kellegi teise kätte. Ülemuse, naise, mehe, laste, kolleegi, vanemate, organisatsiooni kätte. Ning kes ei oska seda vastutust enam tagasi võtta.
Vastutuse tagasivõtmise korral on jutt kahest asjast:
1. Mis on siht mingis konkreetses rollis? Näiteks kuidas mina näen ennast ideaalis hea isana, kuidas ma näen ennast ideaalis töö kontekstis, spordiharrastajana vms
2. Kui palju ja kuidas ma muudan oma harjumusi, et saaksin liikuda sihtide poole?
Sihtide puhul ei pea silmas niivõrd mingeid konkreetseid eesmärke a la «septembriks 6 kilo kergem», vaid midagi hägusemat, ent samas emotsionaalsemat, inspireerivamat. Igaühel on see midagi omalaadset.
Seega, küsimus pole vähemasti minu jaoks, mitte tasakaalus ja selle otsimises. Küsimus on selles, millised on sinu jaoks olulised rollid, mida sa neis rollides tahad näha ning kuidas tegeleda igas rollis rohkem nende asjadega, millel on väärtust ja vähem nende asjadega, millel väärtust ei ole. Siin kahjuks pole lihtsaid nipi-triki moodi shortcut’e, tundub mulle.