Lasteaiatoit ei jää restorani omale alla

Kui paljud vanemad räägivad lasteaiatoidust vaid hirmulugusid, siis Tallinna Kelmiküla lasteaed andis välja suisa oma kokaraamatu, et emad-isad saaksid kodus lasteaia moodi toitu teha.

«Meie lapsevanemad tulid küsima, et mida me sinna toidu sisse paneme, sest kodus laps ei söö. Nõuab sama toitu, mis lasteaias, ja kui teed, siis ütleb, et kodus ei osata üldse süüa teha,» meenutas Tallinna Kelmiküla lasteaia juhataja Riina Läll kokaraamatu «Kelmiküla köök» saamislugu.

Kuna küsijaid oli palju, tekkiski lasteaial 2009. aastal idee teha oma kokaraamat. «Alguses viskasime selle pool-naljaga üles, et teeme kokaraamatu, las vanemad õpivad ka süüa tegema, aga siis leidsid lapsevanemad, et see on nii hea mõte, et võtame suuremalt ette,» rääkis juhataja. Lasteaed uuris vanematel, milliseid toite lapsed kodus teha paluvad, ja nii pandigi kokku kokaraamat, mis sisaldab eranditult vaid põnnide lemmikroogi. Tõsi küll, pea pooled laste lemmikud jäid ruumipuudusel välja.

Kokaraamatu retseptid põhinevad selle koostaja, lasteaia majandusjuhataja Inga Saarepere sõnul suuresti Eesti köögi klassikal. «Palju retsepte on pärit minu vanaemalt ja seal ei ole ühtegi ulmemaitseainet,» rääkis Saarepere. Ta lisas, et lastetoit peab olema maitsestatud, aga selleks pole vaja udupeeneid asju, vaid piisab soolast, suhkrust, piprast ning kodumaistest maitsetaimedest, nagu tillist, murulaugust ja rohelisest sibulast, mida saab edukalt kasvatada rühmatoa aknal.

Raamatu koostaja kinnitusel pole lapsi sööma saada üldse keeruline. Toit peab olema hästi tehtud, serveeritud ja maitsev. «Lastele tuleb teha valitud toitu nagu restoranis ja ei saa minna odavamat teed, sest nad tabavad selle kohe ära. Toidul peab olema nägu ja tegu ja maitset,» tõdes lasteaia juhataja.

Kolm toidukorda paari euro eest

Kui uskuda Kelmiküla lasteaia töötajate juttu, saab kolme söögikorra päevamenüü (hommiku- ja lõunasöök ning õhtuoode) tehtud ka paari euro eest.

«See, mis potti pannakse, sõltub lasteaias kehtestatud päevarahast ja meil on see 1,90 eurot. Edasi on kombineerimine. Meie suudame selle summa eest pakkuda ka mahetoitu,» rääkis Salupere. Ta naeris, et paljude kolleegide arvates nõuab see kõvasti tööd, aga tema nii ei arva. «See asi peab sind huvitama,» on ta veendunud.

Nende lasteaial on varustuslepingud mitme firmaga ning Salupere sõnul on tänu sellele alati võimalik hindu alla kaubelda. Ka jälgib ta hoolega sooduspakkumisi ja tänu sellele saab mõnel korral aastas lastele pakkuda näiteks krevette.

Sellist toitu, mida Kelmiküla lapsed ei söö, pole naiste sõnul olemas. «Suppe süüakse väga hästi, eriti punaseid, nagu seljanka, borš,» loetles majandusjuhataja. Suur lemmik on kõrvitsapüreesupp, mida suisa hitiks nimetati. «Meie supid keedetakse lihast, mitte ei tehta puljongikuubikust, millel on väga spetsiifiline maitse,» rääkis Salupere.

Üllatusena selgus, et lasteaias pole oluline mitte ainult toidu maitse ja välimus, vaid ka selle nimi. Nii on üks Kelmiküla laste lemmikutest spinatipüreesupp, mille väljanägemine pole majandusjuhataja sõnul just kõige parem. «See ei olnud ilus roheline, vaid nägi õudne välja, aga kõik söödi ära ja lapsed kiitsid ka veel, sest see oli Shreki supp,» rääkis Salupere naerdes. Nii võibki lasteaia kokaraamatust leida Jänku-Jussi leivanumbri, keelevärvija, barbarite sõjasaagi ja raudmehe roa retsepti.

Kavalad nipid

Kui teistes lasteaedades kurdetakse, et lapsed kilu ei söö, siis Kelmikülas süüakse Saarepere sõnul heeringat ja kilu iga kell paremini kui tuunikala. «Nipp on selles, et me ei tee lastele kiluvõileibu valmis,» rääkis juhataja. Kui anda lapsele leib ja asjad, mida sinna peale saab panna, hakkab laps ise võileiba tegema. «Aga kui anda valmis võileib, siis ta hakkab sealt asju ära võtma. Laste mõistus lihtsalt töötab teistpidi – me tabasime selle ära,» selgitas lasteaiajuhataja.

Teine nipp, mis lapsed sööma paneb, olevat selles, et lastelt ei tohi küsida, kes tahab. «Kui õpetajal on kilu taldriku peal, siis ta küsib, kellest ma alustan. Kasvatajad juba teavad, kellest alustada,» avaldas Salupere teise saladuse. Ka on lastetoidu juures oluline, et see oleks värviline ja koostisosad eristatavad. «Laps tahab teada, mida ta sööb,» tõdes Salupere.

Seni on Kelmikülas kama olnud ainus toiduaine, millega harjumine lastel rohkem aega võttis. «Alguses lükkasid lapsed selle otsustavalt kõrvale, aga praegu küsitakse, millal kama saab,» rääkis Salupere. Tema sõnul vajavad lapsed uue maitsega harjumiseks aega. «Esimese paari korra järgi ei saa otsustada. Kui kolmandal-neljandal korral ei taha, siis tuleb muuta retsepti või mingi koostisaine välja võtta,» tõdes Salupere.

Aga miks siis vanasti lasteaiatoidud nii õudsed olid, et neid siiani halva sõnaga meenutatakse?

Hirmsad mälestused

«Lasteaias olid pudrud libedad, aga nende õnnetus algas sellest, et putru ei tohi segada,» rääkis Salupere. Ta selgitas, et õige pudru tegemiseks tuleb see keema lasta, panna kaas peale ja keerata tuli alt maha. «Kui kaerahelvest segada, läheb see kliistriks ja hakkab venima, aga sellist putru lapsed ei taha,» seletas majandusjuhataja.

Kogenud lasteaednike kinnitusel on ka toorained võrreldes aastakümnetetaguste aegadega paremad. «Kui on ikka hästi valitud tooraine ning toit on hoole ja armastusega tehtud, siis ei saa sellest halba asja tulla,» oli juhataja veendunud. Ka vähendab kogenud lasteaednike sõnul vastumeelsust toidu vastu see, et lapsi ei sunnita enam sööma. «Vanasti tuli lapsele terve ports ette panna ja seda käidi suisa kontrollimas. Nüüd paneme alguses vähem. Kes soovib, saab juurde,» rääkis Salupere.

Juhataja Riina Lälli sõnul oli tema lapsepõlves kõige õudsem asi lasteaia leivasupp. «Mul oli taskutega kleit. Taskud olid toitu täis, kui koju läksin, sest ma ei suutnud seda süüa, aga laua tagant ära ka ei lastud, kui taldrik polnud tühi,» meenutas ta. Nüüd on leivasupist saanud üks tema vaieldamatutest lemmikutest ning seda tänu oma lasteaia kokaraamatule. «See on kreemine, sel on värvi, seal on kaneeli, rosinaid sees ja see on nii maitsev, mitte see hall lödi, mida mina lasteaiast mäletan,» kiitis Läll.