/nginx/o/2012/07/04/1199100t1hd273.jpg)
Sisekaitseakadeemia Migratsiooniuuringute Keskus viis läbi uuringu, mis analüüsib välisinvestoritele elamislubade väljastamisega seotud probleeme. Eesti Kaubandus-Tööstuskoja hinnangul piirab tänane elamisloa poliitika Eestisse täiendavate investeeringute toomist.
Konkurentsivõime kavas «Eesti 2020» on märgitud, et üheks prioriteediks välisinvesteeringute Eestisse toomisel on soodsama ja parema keskkonna loomine. Meelitamaks olulise mahuga välisinvestoreid Eestisse, tuleks neile pakkuda läbimõeldumaid hüvesid, mis suudaksid konkureerida ka rahvusvahelises ettevõtlusmaailmas. Vastvalminud analüüs annab võimaluse esmakordselt hinnata, kuhu paigutume teiste Euroopa riikide võrdluses investoritele võimaldatavate elamislubade tingimuste osas. Konkurentsis püsimiseks oleks vaja senine poliitika üle vaadata ning tõsiselt kaaluda, kas muuta tänast investoritele antavate elamislubade süsteemi või luua juurde suurinvestorite elamisloa eriliik.
Eesti Kaubandus-Tööstuskoja hinnangul on täna Eestis olemas kolm põhilist välisinvestoritele elamislubade väljastamisega seotud probleemi.
Esiteks on välisinvestoril kohustus viibida riigis üle poole aasta. Tähtajalise elamisloa saamisel tekib välismaalasel kohustus siin ka püsivalt elada – see nõue laieneb ka välisinvestoritele. Püsiv elamine välismaalaste seaduse mõistes on välismaalase Eestis viibimine vähemalt 183 päeva aasta jooksul.
Kaubanduskoja peadirektor Mait Palts ei pea paiksuse printsiibi olemasolu välisinvestoritele põhjendatuks.
«Tänapäeva ettevõtlus on globaalne, sul võib olla üks tehas Indoneesias, teine Brasiilias, arendusüksus Bulgaarias ja ettevõtte peakontor Eestis ja vajadus neid üksuseid sageli külastada. Seetõttu on küsitav seaduses olev nõue, et investor, kes on soovinud enda tegevust tihedamalt Eestiga siduda ning saanud selleks tähtajalise elamisloa, peab Eestis viibima üle poole aasta. Tänast migratsioonipoliitikat tuleks vaadelda laiemalt ja sätestada seal nutikamad ja majandusarengut soodustavamad nõuded. On ilmselge, et kui täna kehtivad nõuded on investeerimismotivatsiooni mittetoetavad, võib sellest kujuneda pidur Eesti majanduskasvule,» ütles Palts.
Tesieks suuremaks probleemiks on investeeringute suurus. Eestis kehtestatud investeeringu nõue on 65 000 eurot. Enamikul riikidest jääb minimaalne investeeringu nõue vahemikku 250 000 kuni 500000 eurot, seega tuleks see Eesti kontekstis läbi mõelda ja vajadusel regulatsiooni täiendada.
«Miski ei keela meil võtmast vastu otsust säilitada ka tänane investeeringu nõue ja riigis viibimise kohustus ja luua juurde uus võimalus, kus mitmesaja tuhande või poole miljoni euro suuruse investeeringu puhul reaalmajandusse oleks elamisloa kriteeriumid juba leebemad,» lausus Palts.
Kolmandaks probleemiks on Eesti Kaubandus-Tööstuskoja hinnangul sisserände piirarvu põhjendatus. Eestis on kehtestatud sisserände piirarv 0,1 protsenti Eesti alalisest elanikkonnast, mida Vabariigi Valitsus on vähendanud enamasti kuni 0,075 protsendini ehk veidi üle 1000 inimese aastas. Kuigi analüüs otseselt sellele küsimusele ei keskendunud, on selle koostajate hinnangul siiski oluline kaaluda, kas välisinvestorite puhul on nende hulga kunstlik piirarvuga piiramine üldse vajalik ja mõistlik.
Sisekaitseakadeemia Migratsiooniuuringute Keskuse juht Kert Valdaru selgitas, et riigid, kus võeti kasutusele esimesed välisinvestoritele suunatud programmid, on ka need riigid kuhu täna läheb umbes 50 protsenti Aasia haritud tööjõust. Näiteks USA, Kanada ja Austraalia. Riigid aga, kus selle teemaga hakati hiljem tegelema, sinna voolab odavam tööjõud.
«Eesti võiks kaaluda teiste riikidega konkurentsis püsimiseks investeeringuteks ettenähtud elamisloa tingimuste paindlikumaks muutmist,» ütles Valdaru.