Tere tulemast Egiptusesse!

Laura Raus
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kairo kuulsaim vaatamisväärsus – Giza püramiidid ja ninata sfinks.
Kairo kuulsaim vaatamisväärsus – Giza püramiidid ja ninata sfinks. Foto: SCANPIX

Revolutsioon ja järgnenud rahutused on paljud turistid Egiptusest ära hirmutanud, kuid kes südame rindu võtab ja riiki siiski külastab, saab selle vaatamisväärsusi ning liivarandu nautida varasemast rahulikumas keskkonnas, ilma suurte turistihordideta.

Töö tõttu mitmeks kuuks Egiptusesse minek ei tekitanud minus esialgu erilist vaimustust, sest keskmise eestlase ning keskmise araablase maailmavaade ja isiksus on teadupärast üsna erinevad. Eeltööd tehes hakkas lausa hirm – pealetükkivate valelike müüjate, kellaaegadest mitte kinni pidamise, hullumeelse liikluse, islamiusuga seotud piirangute ning seksuaalse ahistamise ees.

«Seal oli ju alles revolutsioon!» lisasid lähedased õli tulle.

Hilisõhtul hiigellinnas eksinud

Nii saabusin mullu novembris tšarterlennuga Sharm el-Sheikhi, et sealt sõita bussiga Kairosse, kus tööülesanded ootasid. Bussi peale minekul ehmatas mind natuke tõik, et kõik kaasreisijad olid araabia mehed. Õnneks nad mulle erilist tähelepanu ei pööranud, kuid aitasid, kui püüdsin inglise keelt mitteoskavale bussijuhile selgeks teha, et soovin maha minna Kairo kesklinnas.

Tundsin heameelt, sest uskusin, et olin suutnud end bussijuhile mõistetavaks teha. Bussijuht viipas enda selja taha esiistmele. Buss peatus oma teel iga natukese aja tagant. Mitte ainult korraks, et inimesi peale ja maha lasta, vaid ka selleks, et reisijad saaks bussist välja tulla, suitsetada ning omavahel juttu ajada.

Vahepeal ka passikontrolli tõttu ning paaril korral ilma mingi silmanähtava põhjuseta. Aeg-ajalt puhkesid reisijate vahel elavad vaidlused, mis paaril korral viisid peaaegu käsikähmluseni. Viimasel korral, kui buss sõitis juba läbi Kairo, oli vaidluse põhjus seotud peatusega, kus mul oli soovitatud maha minna. Lähedalistujad küsisid, kus ma väljuda soovin ja siis puhkes nende ning bussijuhi vahel araabiakeelne arutelu, millest ma aru ei saanud.

Iga peatusega jäi buss üha tühjemaks ning korraga väljusid kõik reisijad. Tuli siis minulgi oma suure kohvriga bussi pealt maha tulla. Kell oli umbes üksteist õhtul. Bussireis oli kestnud kaheksa tunni ringis ehk kolm tundi kauem, kui mulle varem oli öeldud.

Mul polnud õrna aimugi, mis linnaosas viibin. Tajusin vaid seda, et olen karjuvalt erinev ümbritsevast keskkonnast – tänavapildis domineerisid mehed ja üksikud naised kandsid kõik pearätte.

Oma asukoha kindlaks tegemiseks liikusin ühe kioski juurde ning küsisin müüjalt, kus ma olen. Noormees ei osanud kohanime ladina tähtedes kirjutada. «Oota,» ütles ta ning jättis kioski korraks omapäi, et tuttavalt abi küsida ning tagasi tulles oli tal mu paberilipakal kohanimi ladina tähtedes kirjas.

Tänasin ja astusin igaks juhuks kioskist mõned sammud eemale, kartuses, et sellisel abivalmidusel on mingi tagamõte, enne kui töökaaslasele helistasin. Ma polnud veel lühikest kõnet lõpetada jõudnud, kui mu juurde tuli teise lähedalasuva müügileti juurest poisike plasttooliga.

Ta tõstis tooli minu juurde, osutas, et sellele istuksin ning läks leti juurde tagasi. Istusin toolile ning tundsin kergendust, et keegi mind tülitama ei tulnud. Ainult tooli toonud poisike lehvitas, kui ta müügileti juurest selleks päevaks lahkus. Peagi leidis töökaaslased mu üles ja sain tõdeda, et olen õnnelikult Kairosse jõudnud.

Esmamuljed saavad selgemaks

Mitmed mu esimese Egiptuse päeva üksikasjad said aja möödudes selgemaks. Egiptuses on üsna võimatu ennustada, kui kaua üks või teine pikem bussireis aega võtab. Keskmine sõiduaeg samal marsruudil võib varieeruda tundides ja sellega lihtsalt tuleb arvestada.

Egiptuse tänavapildis tõesti tihtipeale domineerivad mehed ning pearätti kannab ülekaalukas osa naisi.  Sageli näeb ka burkat, mis vaid naise silmad nähtavale jätab. Mõnel üksikul naisel on isegi silmade ees õhuke riie ja tundub hämmastav, kuidas ta suudab iseseisvalt ringi liikuda.

Sellise riietuse juurde kuuluvad ka kindad, hoolimata sellest kui palav ilm on. Samas paljudes Kairo piirkondades näeb üsna sageli ka pearätita naisi, sest kümme protsenti Egiptuse elanikest on kristlased ning mõned üksikud mosleminaised ei kata oma juukseid.

Eestlasele omane kartulikoorekarva juus või veelgi heledamad kiharad on aga tänavapildis päris harv nähtus. Siiski ei osutunud tõeks mu kartus, et ehk tuleb endal ka rätt pähe panna, vältimaks erineva välimusega kaasnevat ebamugavustunnet. Meeste jõllitamisest end mitte häirida lasta aitab hästi strateegia kõndides mitte eriti ringi vaadata.

Pealegi, isegi kui juuksed rätiga kataksin, paljastuks mu välismaine päritolu ikka. Korralik egiptuse neiu ei heida lihtsalt rätikut üle juuste. Tema peakate koosneb tavaliselt peapaelast ja mitmest rätikust ning neid vormi seadvatest nõeltest. Ise ma midagi sellist järele teha ei oskaks.

Et Egiptusesse saabumise päeval kohtasin mitmeid omakasupüüdmatult abivalmis inimesi, kes polnud sugugi pealetükkivad, ei olnud lihtsalt vedamine. See on keskmise egiptlase loomus ja kultuur, mis paraku turismipiirkondades sageli välja ei paista.

Nii nagu välismaalastel on stereotüübid egiptlaste kohta, on egiptlastel stereotüübid välismaa turistide kohta. Arvatakse, et Egiptusesse turismireisile tulnuna on võõramaalased piisavalt rikkad ka selleks, et vaestel egiptlastel oleks õigus nende jõukust ekspluateerida.

Kuna mõned eurooplannad käivad Egiptuses n-ö sarvi maha jooksma, siis paraku arvavad paljud egiptlased, et välismaa naisturistid on kerge saak, eriti kui nad kohalikke tavasid eiravalt paljastavaid riideid kannavad.

Kui suudad jätta mulje, et sa pole Egiptuses ainult tavaturistina, käitud tagasihoidlikult ning ei kanna liiga uhkeid ega paljastavaid riideid – mis naiste puhul tähendab muuhulgas nii jalgade, õlgade, dekoltee kui ka kõhu katmist – siis on suhtumine erinev.

Kui Kairos mõne väikse poe juures seisan, näiteks sõbraga kokkusaamist oodates, siis aeg-ajalt ikka juhtub, et poeomanik toob mulle istumiseks tooli. Seejuures läheb ta ise tavaliselt diskreetselt oma poodi tagasi, mitte ei tee katset juttu ajada ning raha ta tooli eest ei küsi. Mõnikord pakutakse mulle tänaval ja ühistranspordis abi enne, kui küsidagi jõuan, sest näen välja, nagu oleksin segaduses.

Tänavalahingute kõrval läheb elu vanaviisi edasi

Nii nagu osutusid asjatuks mitmed mu Egiptusega seotud hirmud, osutus paraku ekslikuks ka arvamus, et revolutsioonijärgselt liigub riik üha suurema poliitilise stabiilsuse suunas. Juhuse tõttu elasin ja töötasin vaid kümneminutise jalutuskäigu kaugusel Tahriri väljakust ning pidin iga päev ületama kurikuulsat Mohamed Mahmoudi tänavat, kus rahutused tol ajal ka paar inimelu nõudsid.

Samal ajal kui ühes tänava otsas toimus lahing peamiselt kividega varustatud protestijate ning pisargaasi ja kummikuule kasutavate politseinike vahel, läks teises tänava otsas elu vanaviisi edasi: ärid olid hilisõhtuni avatud, tänavakohvikutes suitsetasid mehed vesipiipu ning lapsed mängisid oma mänge. Selline olukord iseloomustas kogu kesklinna.

Rahutused toimusid vaid Tahriri väljakul ning mõne sealt lähtuva tänava alguses. Kui sinna ei sattunud, poleks rahutustest teadnudki, kui ei oleks neist uudistest kuulnud. Samas ei hirmutanud rahutused ära mitte ainult välismaailma, vaid ka suure osa egiptlasi.

Suurim püramiid, surnute linn, lõputult kultuuri

Egiptlased küsivad mult alatasa, kas olen käinud Khan el-Khalili turul. Jääb mulje, et nende meelest on just see Kairo suurim vaatamisväärsus. Iseenesest on tegu lihtsalt turuga, kus müügil arvukalt suveniire ja kõiksugu muud kaupa, kuid atmosfäär muudab selle eriliseks.

Turg on hubane ja äärmiselt värvikas. Kes ostlemisest lugu ei pea, võib istet võtta ühes paljudest turul asuvatest kohvikutest ja söögikohtadest, millest legendaarseim on Fishawi kohvik, ning lihtsalt ümbritsevat melu jälgida ja islamistlikku arhitektuuri imetleda, kuna turg on nimelt osa islami-Kairost.

Ainult ettevaatust hindadega: kui Kairo toiduturgudel, kioskites ja söögikohtades on hinnad üldiselt fikseeritud ning ostjal nahka üle kõrvade tõmmata ei üritata, siis Khan el-Khalilil tuleb seda alatasa ette ning tingimisoskus osutub äärmiselt tänuväärseks.

Teine suur sama piirkonna vaatamisväärsus on Kairo kindlus, mille territooriumil asub mitu mošeed ja muuseumi, nende hulgas sõjaväemuuseum. Julgematel tasub ära näha ka lähedalasuv nn surnute linn.

Tegu on surnuaiaga, kus peamiselt vaesuse tõttu elavad needki, kes siitilmast veel lahkunud pole. Mõnedel hinnangutel ulatub linna elanike arv üle poole miljoni. Turistide suhtes ei pruugi nad alati sõbralikud olla, mistõttu tuleks linna külastamiseks kaasa võtta mõni egiptlane.

Egiptuse pealinna suurim vaatamisväärsus islami-Kairo kõrval on Giza püramiidid, nende hulgas tohutu, seitsme iidse maailmaime hulka kuluv Cheopsi püramiid, mille lähedal asub ka kuulus katkise ninaga sfinks.

Teisalt võib Giza püramiidide, nagu ka mõne teise vaatamisväärsuse külastamine kujuneda väsitavaks kogemuseks turistidele osaks saava üleliigse tähelepanu tõttu. Juba püramiidide alale lähenedes kohtab agressiivseid müüjaid, kes iga hinna eest üritavad üht või teist teenust või kaupa n-ö pähe määrida.

Püramiidide juures on müügimeeste arvukus veel palju suurem. Ma kogesin, et viisakalt «ei» ütlemine mõjub tõhusamalt või kui see ei aita, siis lihtsalt tülitaja ignoreerimine toimib peaaegu alati, kui tahad, et sind rahule jäetaks. Lõppude lõpuks, ebaviisakate kauplejate ja ligitikkujate kõrval on ka palju taktitundelisi müüjaid ning lihtsalt uudishimulikke, kes vihast reaktsiooni ära teeninud pole.

Linnast linnulennult ülevaate saamiseks tasub külastada 187-meetrist Kairo torni, ajaloohuvilised ei tohiks aga kindlasti vahele jätta Tahriri väljaku ääres asuvat Egiptuse muuseumi ning Vaaraode küla. Viimane sobib oma interaktiivsusega hästi lastele ajaloo tutvustamiseks.

Paadiga mööda jõge sõites ning giidi kuulates saab seal jälgida lihast ja luust inimesi, kes iidseid rõivaid kannavad ning vaaraode ajal levinud käsitööd teevad, näiteks papüürust valmistavad.

Lisaks kultuurile tasub teha tutvust egiptuse toiduga. Eriti vaesemate egiptlaste põhitoit on ümmargune, seest õõnest tortiljat meenutav baladi leib.

Sinna sisse pannakse sageli purukstambitud ja maitsestatud ube, mida kutsutakse fool ning mis on tüüpiline hommikusöök. Teine levinud täidis on omlett koos vinnutatud ja maitsestatud lihaga, mida kutsutakse pastirma. Lisandiks pakutakse marineeritud aedvilju, mis on küll vänge äädikamaitsega. Lihaarmastajatel tasub proovida kebabisarnast shawerma’t.

Kõiki eelnimetatud toite saab maitsta näiteks Gad keti söögikohtades. Veel üks tüüpiline Egiptuse toit on koshari – erilise läätse-sibula-oa-vürtsilisandiga makaronitoit. Seda tasub proovida näiteks Tahrir Koshari’s, kus on hea ja kiire teenindus. Egiptuses on ka mitmeid omapäraseid suppe, nagu näiteks mulukhiya ning piimamagustoite ja -jooke, nagu näiteks sahlab.

Maitsta tasub ka ülimagusaid egiptuse maiustusi, mille hea valik on näiteks El Sharqeya kaupluses, samuti teha tutvust tohutu värskete mahlade valikuga, mida mõned kioskid pakuvad, ning maitsta värskeid üliodavaid saiakesi tänaval asuvates pagariärides.

Kes aga läänelikumat joogi- ning toiduvalikut igatseb, võib külastada kohvikuid nagu Beanos ja Cilantro, kus saab ka traadita internetti kasutada, kuid hinnad on seal Euroopa omadega sarnasel tasemel ning teenindus üsna ebaviisakas nagu ka suurtes supermarketites.

Samas kohtades, kuhu välismaalased harvemini satuvad, võid teenindava personali silmis sageli näha siirast heameelt sinu külastuse üle. Mitte seetõttu, et nad sinu petmisega lisaraha loodavad teenida – seda tavaliselt ei juhtu, vaid lihtsalt kuna teisest kultuurist pärit inimesena oled nende jaoks eriline.

Tõeline Egiptuse hõng

Läänelikkust taga igatsejatele sobivad Kairos aja veetmiseks Zamaleki ja Maadi piirkond Zamalekis, mis paikneb kesklinna lähedal Niiluse jõe saarel, seal on ohtralt kohvikuid, restorane ja baare. Maadi on üks Kairo rohelisemaid linnaosasid, kus asuvad mitmed saatkonnad.

Ehkki Kairo kesklinn on oma kümnenditetaguse hiilguse minetanud ning viimaste aastate rahutuste tõttu lausa halva maine saanud, leidub just nimelt seal tõelist Egiptuse hõngu.

Kui kesklinna allakäik aastakümnete eest algas, kolis enamik jõukaid egiptlasi sealt ära läänelikumatesse linnaosadesse. Kesklinna on elama jäänud vaesem kontingent, kes endale ärakolimist lubada ei saa, ning mõned jõukad ekstsentrikud, keda hoiab kesklinnas ilmselt nostalgia selle kunagiste hiilgeaegade suhtes, mil – vähemalt nende meelest – õitses tõeline egiptuse kultuur, samas kui hiljem hakkasid riigis domineerima ühelt poolt kõrberiikide nagu Saudi Araabia mõjud, mille üheks väljenduseks on pealaest jalatallani kaetud naised, ning teiselt poole lääneriikide nagu USA mõjud, mis muutsid eliidi elustiili karjuvalt erinevaks rahvastiku enamuse omast.

Lisaks elab ja liigub kesklinnas hiljutiste sündmuste tõttu palju opositsionääre ning ajakirjanikke, samuti ehtsas egiptuse keskkonnas oma araabia keele oskust praktiseerida soovivaid välistudengeid ning igas vanuses boheemlasi ja seiklejaid.

Õhtuti saab see kirju seltskond kokku legendaarsetes tänavakohvikutes nagu Borsa. Päevasel ajal ei mõju kohviku ligadi-logadi olek ning värvilised plasttoolid eriti ligitõmbavalt, kuid õhtul, kui toolidel istuvaid rahvamasse ning nende kõrval kõrguvaid palmipuid valgustavad Kairole tüüpilised värvilised tulukesed, omandab paik õdusa atmosfääri.

Borsas võib kohata nii väga vaeseid kui ka rikkaid, nii imekspandavalt andekaid ja südamlikke inimesi kui ka päevavargaid ja sageli on keeruline üht kategooriat teisest eristada. Üks näide on 24-aastane Ahmed, kes veedab Borsas suure osa oma ajast ja seal istudes viipab pidevalt mööduvatele tuttavatele.

Erandiks on päevad, mil ta võtab osa protestidest, saates sealt oma muretsevatele tuttavatele sõnumeid nagu «Mu sõbrad võitlevad Moslemivennaskonnaga», «Olen valmis oma kodumaa eest surema!». Ahmed rajas revolutsiooni järel oma kodanikuühenduse, mis on korraldanud festivale Tahriri väljakul ja Giza püramiidide juures ning konverentse, näiteks börsi- ja keskkonnateemadel.

Tundub uskumatu, kuid tal on selle tunnistuseks hulgaliselt fotosid näidata. Kes teab, võibolla on ka tõesed tema väited tutvustest kõrgete valitsusametnike ja sõjaväelastega. Ahmed on ühtaegu südamlik ja eemalolev ning isegi mõned sõbrad teda täiesti ei usalda, sest neile on mõistatus, kust saab noormees elamiseks raha, kui suure osa oma päevadest lihtsalt kohvikus veedab.

Kuna liikluseeskirjad Kairos üldiselt ei kehti, siis läheb siin autojuhtimiseks vaja häid oskusi ja külma närvi. Arvestada tuleb ka sagedaste liiklusummikutega. Autost kiirem liikumisviis on metroo, mille pilet maksab üks Egiptuse nael (umbes 0,1 eurot). Rongid käivad mõneminutiste vahedega ning kuni südaööni välja. Naistele on eraldi vagunid, mille uste kohal paiknevad vastavad embleemid. Punase embleemiga vagunisse ei tohi meessoost reisijad kunagi siseneda ning rohelise embleemiga vagunid on ainult naiste pärusmaa kella üheksani õhtul.

Erandiks on kaubitsejad, kes hoolimata soost naiste vagunitesse siseneda võivad. Kaubitsejad – lastest ja beebidega naistest pensionärideni välja –, kes müüvad igasugust träni alates mänguasjadest ja lõpetades haaknõeltega, viskavad vagunisse saabudes sageli igale sõitjale oma kauba vaatamiseks sülle ning hiljem korjavad selle ära, kui osta ei taheta.

Kuna metroo on enamasti rahvarohke ning igas peatuses tuleb palju rahvast sisse ja välja, siis oleks ilmselt üsna lihtne kauba eest maksmata lahkuda, kuid seda ei tehta, vaid tagastatakse kaup müüjale ka siis, kui ta unustab selle tagasi võtta. Metroos, vähemalt naiste vagunis, avaldub egiptlaste viisakus muulgi viisil.

Väljuda soovijad küsivad ukse lähedal seisjatelt, kas nad ka väljuvad, mitte lihtsalt ei trügi ning paljud paluvad ka väiksema müksamise puhul vabandust. Kui mõni istekoht vabaneb, siis sageli juhitakse sellele teise kaasreisija tähelepanu. Ainsad hetked, mil kogu viisakus kaob, on vahetult pärast vaguniuste avanemist. Siis läheb mängu kogu toores jõud, et vagunist välja saada või sinna siseneda, enne kui uksed mõnekümne sekundi pärast sulguvad.

Maapealne paradiis

Kairo on väga huvitav, kuid tuleb tõdeda, et sobib siiski teatud mõttes seiklusturismiks.

Sellel, kes tõelist vaikust ja rahu tahab, tasub Kairo pigem vahele jätta. Samas pole eestlaste seas populaarsed Sharm el Sheikh ja Hurghada tingimata parimad alternatiivid. Egiptuses leidub mitmeid vähem populaarseid kuurorte, kus saab rahulikumalt oma puhkust nautida. Üks neist on Hurghadast ligi tunniajase autosõidu kaugusel asuv El Gouna – väike armas vaikne linnake, kus üsna soodsalt saab endale rentida omaette maja mere või laguuni kaldal.

Jalutuskäigu või kuni paarikümneminutise tuk-tuki-sõidu kaugusel on nii idüllilised vaiksed rannad, arvukad restoranid, kohvikud ja baarid kui ka hubased poekesed.

El Gounas saab tegelda ka kõiksugu veespordi aladega nagu näiteks lohesurfamine ja sukeldumine või rentida paat sõiduks laguunides. Viimane võib kujuneda üsna seiklusrohkeks, kuna arvukates laguunides on kerge ära eksida ning iga natukese aja tagant tuleb läbi sõita üsna kitsastest sildadest. Kuna aga vesi on laguunides madal, siis pole kogemus siiski õudne, vaid annab positiivse adrenaliinilaksu.

El Gouna on populaarne eriti sakslaste seas, kes teadupärast lähevad tavaliselt vara magama, ilmselt tänu sellele säilitab linnake oma vaikse oleku isegi õhtuti. Veel suuremat rahu ja vaikust ning imelisi vaateid saab nautida Egiptuse lääneosa hiiglaslikus kõrbes ning selle oaasides nagu Bahariya, Siwa ja Farafra.

Seal saab näha hämmastavaid maastikuvorme nagu näiteks Valge kõrbe kriidiskulptuurid ning Musta kõrbe vulkaanilisest materjalist mäed, ujuda kuumaveeallikates ja soolajärvedes, tutvuda beduiinide külade, iidsete templite, hauakambrite ja kindluste varemetega ning lõpetada päev lõkkeõhtu ja uinumisega lageda tähistaeva all. Külastada tasub ka Egiptuse suurimat oaasi, mis asub Kairost vaid saja kilomeetri kaugusel Fayoumis.

Ajaloohuvilistele on Egiptuses kohustuslik peatuspaik Luxor oma arvukate templi- ja hauakomplekside, iidsete monumentide ning muuseumidega. Linna tuntuim vaatamisväärsus on Kuningate org, kus asub 63 vaaraode ja nende lähedaste hauakambrit. Luxorist edasi võib Niiluse kruiisiga sõita väiksemasse Aswanisse, kus saab tutvuda nuubia kultuuriga ning külastada väiksel saarel paiknevat botaanikaaeda.

Lisaks tasub ära näha Egiptuse suuruselt teine linn, Vahemere ääres asuv Aleksandria, mis asub Kairost ligi paaritunnise rongisõidu kaugusel. Linna üks suuremaid vaatamisväärsusi on hiiglaslik imetlusväärse arhitektuuriga Aleksandria raamatukogu, mis toimib ka kultuurikeskusena; seal asuvad mitu muuseumit ja kunstigaleriid ning ka planetaarium. Samuti on linnas mitmeid Rooma riigi ajast pärinevaid vaatamisväärsusi, ajaloolisi paleesid ning loomulikult rand.

Kõigil on õigus

Välismaalase staatus on Egiptuses ambivalentne. Turistile saab pahatihti osaks ebameeldiv tähelepanu ja teda üritatakse ekspluateerida, samas on välismaalased Egiptuses ka mitmes mõttes privilegeeritud olukorras. Näiteks mõnesse baari lastakse välismaalased mingeid küsimusi esitamata sisse, kuid egiptlastele, vähemalt kui tegemist meestega, öeldakse, et kohad on täis.

Moslemite püha kuu ramadaani ajal saavad Egiptuses alkoholi osta vaid välismaa passi omanikud. Samuti saavad vaid välismaalased ilma abielutunnistust näitamata üürida ühise hotellitoa või korteri vastassoo esindajaga. Rääkimata faktist, et turismikuurortides võib kanda paljastavaid riideid, mis egiptuse kultuuriga üldiselt kokku ei sobi.

Egiptlased on küll uhked oma kunagise võimsa tsivilisatsiooni üle, kuid tänapäeval nad oma riigist ja rahvuskaaslastest sageli heal arvamusel pole. Ehkki ka lääneriikide suhtes jagub egiptlastel kriitikanooli, vaadatakse nende poole siiski nii mitmeski mõttes alt üles.

Ilmselt lääneriikide kümnenditepikkune domineerimine Egiptuses on viinud selleni, et suur osa selle maa eliidist üritab olla läänelik. Kel raha jätkub, sel on võimalik lääne tavade järgi elada ning egiptuse sotsiaalseid norme eirata. Mõned egiptlased saadavad oma lapsed ingliskeelsesse kooli ning nad ei õpi kunagi korralikult araabia keeles kirjutama.

Egiptuse üks mainekamaid kõrgkoole on Ameerika Ülikool. See pole küll ajupesukoht, kuid  paratamatult on seal õpetataval lääne ideoloogia maik küljes ning väidetavalt Ühendriigid varjatult ka rahastavad seda. Lääne kultus väljendub isegi selles, et Egiptuse apteegid on täis nahka valgendavaid kreeme.

Võibolla kõige selle tõttu näivad egiptlased hindavat seda, et läänemaailmast pärit inimene nende riiki tuleb ning pingutavad selle nimel, et talle endast ja oma kodumaast paremat muljet jätta. Vahest on see ka põhjus, miks egiptlased minuga kohtumistele peaaegu kunagi hiljaks ei jäänud, mis sest et vähemalt stereotüübi kohaselt on nad ju suured hilinejad.

Mul tuli kohtumisi ette mitu korda nädalas ning neil vähestel kordadel, kui hiljaks jäädi, anti sellest ennetavalt teada ning hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Teiste kogemusi kuuldes jääb mulje, et suured hilinejad ja laiskvorstid on ennekõike teatud kontingent teenindavat personali nagu näiteks majahoidjad ja autojuhid, kes arvavad – ilmselt õigustatult –, et nad on alamakstud ning seetõttu eriti ei pinguta.

Riiki saabumisel saab 15 dollariga osta Egiptuse ühekuuse turistiviisa, ilma et keegi õieti su passi vaatakski. Samas selle viisa pikendamine on tõeline kadalipp. See on küll tõeline elamus seiklusturistile, kes soovib kogeda kafkalikku bürokraatiat ning nõukogudeaegse kehva teeninduse äärmuslikku näidet, kuid teistel tasub viisa pikendamist igal juhul vältida, sest mõned nädalad aegunud viisa tõttu mingeid probleeme ei teki, ning maksta selle asemel Egiptusest lahkudes 150-naelane trahv.

Välismaalased tavaliselt kas vihkavad või armastavad Egiptust, külmaks jätab see riik väheseid. Ühed ütlevad, et seal on tohutult räpasust, valetamist, ahistamist, laiskust, hullumeelsust, bürokraatiat ja piiranguid.

Teised on hingepõhjani liigutatud sellest, et egiptlased riigis domineerivast õõvastavast vaesusest hoolimata nii sõbralikud ja südamlikud on. Ja mõlemal poolel on õigus. Tohutus, 91 miljoni inimesega riigis nagu Egiptus leidub kõike. Tasub ise ära näha, millistes proportsioonides.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles