/nginx/o/2011/04/26/565549t1h8422.jpg)
Tänasel ELi tippkohtumisel pööratakse palju tähelepanu energiapoliitikale. Eriliselt keskendutakse ühele graafikule, mida Brüsselis juba nädal aega ehmatusega on uuritud.
Tippkohtumine keskendub Euroopa kõrgetele energiahindadele
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kõnealune graafik kirjeldab tööstusenergia hindu (maksud maha arvatud) ELis, USAs ja Jaapanis.
Ühiselt stardijoonelt aastal 2005 hargnevad need kolm joont jahmatamapanevalt: Euroopas on hinnad nüüd 37 protsenti kõrgemad kui USAs ning ligi 20 protsenti kõrgemad kui Jaapanis.
Graafik kajastab Euroopas kasvavat hirmu, et energiahindade kerkimine ohustab majanduslangusse kinnikiilunud regiooni konkurentsivõimet.
Seda ärevakstegevat tõsiasja rõhutavad mitmete Euroopa tootjate teated plaanidest rajada uusi tehaseid USA pinnale.
Probleemi kui sellist teadvustatakse Euroopas üsna üksmeelselt, kuid samas ei näi olevat silmnähtavat kangi, mida tõmmata – et seda lahendada.
«Minu meelest ei ole [Euroopa] Ülemkogu käsutuses ühtegi lihtsat ja kiiret lahendust,» ütles ELi praeguse eesistuja Iirimaa energiaminister Pat Rabbitte.
Võtame näiteks kildagaasi, mis on USA energiahindu oluliselt langetanud: tunnustava noogutusena kildagaasi suunas tunnistavad ELi liidrid täna teadaolevalt vajadust «arendada endogeenseid energiaressursse».
Kahjuks on viimased uuringud aga osutanud sellele, et siinne geoloogia polegi nii paljutõotav nagu esialgu arvati. Lisaks sellele seisab kildagaas silmitsi keskkonnaaktivistide hirmuäratava ühisrindega.
Euroopa Komisjoni prioriteet on olnud luua tugev gaasi ja elektri ühisturg – vabaturg, millel energiatarned sujuvalt kõigi 27 liikmesriigi vahel voolata saavad. Selline asjade seis soodustaks konkurentsi, kukutaks hindu ning parandaks energiajulgeolekut.
Mõningast edu on komisjon oma seaduste ja nende jõustamisega ka saavutanud. Ühtlasi on EL eraldanud raha torujuhtmete ühenduste ja muu infrastruktuuri rajamiseks.
Siiski leiab Bruegeli mõttekoja analüütik Georg Zachmann, et kohalikest turgudest ühtse võrgustiku õmblemine edeneb visalt.
«Energiasektori osas kardetakse siseturgu väga,» ütles Zachmann. «Valitsused kardavad, et kui nad kontrolli kaotavad, siis tuled kustuvad.»
Nagu selgus hiljutisest Deloitte’i uuringust, olid Flandria ja Valloonia energiahinnad 12 kuni 45 protsenti kõrgemad kui naabermaades – turu tervis pole just kiita.
Avalikele väljaütlemistele vaatamata näivad liikmesriigid energiapoliitika vallas üha rohkem omaenda radu käivat – trend on vastupidine majandus- ja eelarvepoliitika arengutele, mis eurokriisi tõttu tihedamalt on integreerunud.
Nii näiteks on taastuvenergia doteerimise programmid riigiti vägagi erinevad. Ka maksuskeemid lahknevad oluliselt – sõltudes sellest, millisele osale ühiskonnast valitsused meeldida tahavad.
Nii näiteks hoiab Saksamaa tööstuse energiahindu alla, lükates neid tarbijate kaela – komme, mis Brüsseli regulaaroreid juba pisut pahandab. Prantsusmaa aga hoiab hinnad all tarbijate jaoks – riikliku energiatööstuse arvelt.
Energiatööstuses kardetakse, et olukord läheb veelgi hullemaks. Kuna ELi heitgaasiturg kukkus kokku, ajavad riikide valitsused – ja isegi mõned kohalikud omavalitsused – üha jõulisemalt omaenda kliimapoliitikat.
«Me ignoreerime Euroopa koostöö hüvesid,» ütles itaallaste Eneli tegevjuht Fulvio Conti. «Me vajame rohkem Euroopat – mitte vähem Euroopat.»
Copyright The Financial Times Limited 2013