Hinnasildid jätavad ostudele inetud jäljed

Apollo raamatukaupluse müügi- ja turundusjuht Eha Pank näitab Solarises ühel kallimal raamatul turvakleebist, mis siin väga silmatorkav ei ole. Foto: Toomas Tatar

Eri toodetel on vaja kasutada sobiva liimiga, õigest materjalist etikette. Kui kauplus või tootja seda teinud pole, tuleb teinekord näha suurt vaeva, et hinnasilt eset kahjustamata eemaldada, või ei õnnestugi seda teha.

Tudeng Emilia Tragon ostis pool aastat tagasi kaks keedupotti, millelt ta vähemalt pool tundi silte maha kiskus. «Hõõrusin potte äädika, nõudepesuvahendi ning sooja ja külma veega, kuni näpuotsad punetama hakkasid.» Pottidelt sai ta liimiplekid viimaks maha, kuid kaantel on naise sõnul praegugi – pool aastat hiljem – inetud sildiräbalad.

Digitrükikoja Data Print müügijuht Kaimar Ilm ütles, et pood ei ole ehk sellisel juhul kasutanud erineva liimiga kleebiseid või ongi neil vaid ühed tugeva liimiga sildid, mis on kleebitud kõigile toodetel. «Kleebismaterjali toodetakse väga erinevate liimidega, kuna erinevatele materjalidele kleepimiseks ja eri tingimustes hoiustamiseks on vaja erinevaid liime,» toonitas Ilm.

Ebaausad ostjad

Lihtsustatult on olemas niinimetatud püsiv liim, kergesti eemaldatav liim ja sügavkülmas kasutatav liim. «Näiteks allahindlusmärkide kleebistel kasutatakse tugevamat liimi, et ebaausad külastajad kleebiseid kerge vaevaga poes ümber tõsta ei saaks,» märkis Ilm. Kampaaniatoodetel kasutatakse aga enamasti kergesti eemaldatava liimiga kleebist, et kampaania lõppedes saaks need ilma toodet vigastamata maha võtta.

Kui aga toodet hoitakse sügavkülmas, peab sellel olema kleebis, mis sügavkülmas maha ei tule – vastasel juhul pole kassiiril enam midagi läbi lüüa.

Data Prindi põhilisteks klientideks on tootjad, kuid ettevõte varustab kleebistega ka kauplusi, näiteks Prisma peremarketeid. «Selliseid lihtsaid valgeid kleebiseid, kuhu hind või ribakood peale prinditakse, pakuvad enamasti kontoritarvete müüjad, kelle sortiment piirdub vaid ühe liimi­sordiga, ja seetõttu pole nad liimidesse ka eriti süvenenud,» nentis Ilm.

Etiketid kleebitakse toodetele enamasti juba tootja või maaletooja juures. Poed ise kasutavad harilikult vaid allahindluskleebiseid või kaalu­etikette.

Prisma turundus- ja kommunikatsioonidirektori Kadri Lainase kinnitusel kasutavad nad kõikidel tarbekaupadel kergesti eemaldatava liimiga silte. «Mõningatel juhtudel lisab hinnasildi tarnija, mõnel juhul meie ise,» märkis Lainas. «Toodetel on aga enamasti EAN-kood, mitte kleebistega hinnasildid.»

Hinnakleebised, mida kaupluseketi töötajad paigaldavad, on enamasti lihtsasti eemaldatavad, selgitas Rimi pressiesindaja Katrin Bats. «Samas mitte liiga lihtsalt ja seda selleks, et pahatahtlikel inimestel poleks võimalik neid mõnele teisele tootele ümber tõsta.»

Rikutud kingitused

Postimehega suhelnud inimesi häirivad raskesti eemaldatavad hinnasildid enim raamatutel, kinkekottidel ja muusikaplaatidel – eriti kui neid ostetakse kingituseks.

«Suurem osa kinkimisele minevaid asju läheb ikka kraani alt läbi!» tõdes üliõpilane Kristjan Lukk. «Raamatud on muidugi omaette ooper, kuna vee alla neid ju ei pane. Sama lugu on kinkekottide ja plaatidega. Väga piinlik on sünnipäevalapsele kahjustatud, hinnasildiräbalatega raamatut või plaati kinkida,» märkis Lukk.

Tudeng Eleri märkis, et teda on aidanud küünelakieemaldaja. Hiljuti ostis ta raamatupoest valgete kaantega märkimiku, millele oli peale kleebitud kolm hinnasilti. «Pärast nende mahakiskumist jäid märkmiku peale aga mustad lärakad,» rääkis Eleri. «Esialgu tundus, et nüüd on minu uus valge märkmik rikutud. Proovisin siis küünelakieemaldajaga ja saingi inetutest liimiplekkidest lahti.»

Ta arvas, et pehmed kaaned poleks ehk küünelakieemaldajale vastu pidanud. «Oma tarbeks ostes võivad need sildid ju külge jääda, kuid eriti mage on see, kui ostad kingituse, millelt hinnasilti maha ei saa ja kui saab, võib raamatu ilus välimus rikutud olla,» tõdes neiu.

Apollo raamatukaupluse müügi- ja turundusjuhi Eha Panki sõnul on nad alati pidanud oluliseks, et hinnasildid oleksid kergesti eemaldatavad ega jätaks plekke. «Samuti jälgime, et hinnasildid ei oleks korduvalt üle kleebitud – püüame vanad sildid enne eemalda,» lausus ta.  

Kallimate raamatute tagakaane sisekülgedel on turva­kleebised, mida ei olegi võimalik eemaldada ilma, et raamat kahjustada saaks. «Need on raamatu sisekülje värvi – mustad ja valged –, seega väga silmatorkavad ei ole,» märkis Pank.

Norras pidavat aga ühes raamatupoes olema iga kolme kuni viie meetri tagant elektroonilised terminalid, mis loevad ribakoodi. «Seal kaupluses ei olnud ühelgi raamatul hinnasilti! Olen tükk aega mõtteid mõlgutanud, kas selline asi tasuks end ka Eestis ära. Samas oleks see vähemalt praegu liiga kallis lõbu, võib-olla on see aga üks tulevikulahendustest,» mõtiskles Pank.

Maxima avalike suhete juht Erkki Erilaid rääkis, et nemad ei tohigi näiteks raamatutele ise hinnasilte kleepida, kuna tarnijad ei luba. «Muidu kasutame hinnasilte, mis tulevad kergesti lahti juba tõmmates, ja neid ei tohikski veega maha pesta,» rääkis Erilaid, kelle sõnul on ka Maximates vahel harva pisipettusi ette tulnud.

Kaubamajas kasutatakse kaht sorti liimiga hinnakleepsusid. «Kergliimiga kleepse kasutame raamatutel, pehmetel toodetel ja paberkaupadel, tugevama liimiga sellistel kodukaupade toodetel, millel kergliimiga kleeps ei püsi,» lausus kaubamaja turundusdirektor Anne-Liis Ostov. Ta lisas, et kaubamaja kasutab paljudel juhtudel kodukauba puhul ka ainult hinnapüstoli kleepse, mis on väikesed ja väga kergesti eemaldatavad.