Tänaseks õhtuks valmistudes võib ueilslanna Bonnie Tyler kahes asjas kindel olla. Esiteks: ta kaotab. Teiseks: seda kaotust kogetakse kui taaskordset tunnustähte, et Suurbritannia ei kuulu Euroopasse.
Britid, Eurovisioon ja iroonia
Nüüd, kus Euroopa Liidust lahkumine üha palavamalt päevakorras on, tundub see küütlev väljanäitus bittidele võimendunult võõrastav ja veider.
Juba 15 aastat pole Suurbritannial Eurovisiooni võita õnnestunud ning paljude meelest pole ühelegi riigile nii alatult liiga tehtud. Ja... kuidas küll unustada 2003. «nulliaastat»?
Idaeuroopased, endised jugoslaavlased ja skandinaavlased kipuvad üksteist häältega poputama. Kui Britannial veab, tuleb toetust ja tuge ehk Maltalt ja Iirimaalt.
«Meie suhtumine Eurovisiooni peegeldab üsna hästi meie suhtumist Euroopasse,» ütles Cardiffi ülikooli teadur, «dr Eurovisioonina» tuntud Paul Jordan.
«Me võtame seda kui järjekordset tõestust, et Euroopa vihkab meid,» lisas ta.
Ajalooliselt pole Britannial just pahasti läinud – alates avakatsest aastal 1957 on Eurovisiooni esikohti kogunenud viis, 15 korda on tuldud teiseks. Küll aga kaotas Suurbritannia oma konkurentsieelise, kui ka teised riigid omandasid 1990ndate lõpus õiguse inglise keeles laulma hakata.
Nüüdseks kajastab hääletamine paljuski geopoliitilisi suhteid, kuid isegi riigid mis Suurbritanniat kangesti ELlis hoida tahaksid – nagu Rootsi ja Holland – ei ole viimastel aastatel Briti lugude suhtes erilist entusiasmi üles näidanud.
Dr Jordani arvates seisab probleem sellest, et UK ei võta Eurovisiooni piisavalt tõsiselt ning läkitab sinna vanu logisevaid staare – samal ajal kui teised toodavad usutavaid uustulnukaid (nagu nt tänavune soosik Emmelie de Forest Taanimaalt).
Oleks britid vähem skeptilised, tõuseksid nad tabeli tippu tagasi, usub dr Jordan.
Kuid poliitilise opositsiooni ägenedes liidu vastu näib Britannia Euroopast pigem eemalduvat – ning kui britte Eurovisioonis üldse miski erutab, siis vahva võimalus veidi iroonitseda.
Copyright The Financial Times Limited 2013