Loomulik aed on kõige ilusam

Hildi Jürise koduaed. Foto: Elmo Riig / Sakala

Aianduskorüfeede hinnangul tasub koduaias hoida konservatiivset ja naturaalset joont. Eriti kehtib see eakamate rohenäppude juures, kirjutab ajaleht 60+.

Viljandimaa Paistu vallas asuva Kaasiku talu iluaed on tuntud Eestis ja kaugemalgi. Selle perenaine Lilian Kärner ütleb, et aeda rajades ja ümberkorraldusi tehes tasub alati asjad väga täpselt läbi mõelda ning teha kõike tasa ja targu, aga see-eest korralikult, siis ei ole hiljem vaja asju ümber teha.

Sama meelt on Viljandi aianduse- ja mesindusseltsi juht 65aastane Hildi Jürine, kelle kaunis koduaed asub Viiratsi valla Arumetsa talus. «Me ei saa enam rühmata nagu 30aastased. Üle jõu käivaid asju ei tasu ette võtta,» tõdeb ta.

«Pensionieas inimesed tavaliselt uut aeda enam ei raja, vaid pigem üritavad olemasolevat korras hoida või otsi vaikselt kokku tõmmata,» selgitab Lilian Kärner. «Inimene saab aiata hakkama, aga aed temata paraku ei saa.»

Siiski rõhutab Kärner, et kus vähegi võimalik, tasub teha ka juurvilja- ja köögiviljapeenraid. «Esiteks on ka need väga kaunid, teiseks oleks see omalaadne kaupluselett, mis tehtud töö toidu ja tervise näol kuhjaga tasub. See oleks nagu palgaks pingutuse eest.»

Betoonist ääri ei soovita

«Betoonist ääri ja muud kunstlikku värki ma aeda ei soovita. Kõik võiks olla võimalikult loomulik,» arvab Hildi Jürine. Tema meelismaterjal peenraääre kujundamisel on tavaline maakivi. Kive võiks olla rohkelt, lillepeenarde ääres näiteks kolmes või isegi neljas rivis, sel juhul pääseksid need paremini mõjule. Kivide abil on Hildi Jürine loonud ka ühe draakonikujulise lillepeenra (draakoniaasta auks) ning uhke kõrgendiku mitmetasandiliseks kiviktaimlaks, kus sirgub palju erinevaid liike. See sündis peamiselt pritsikuuri vundamendist saadud kividest ning Eesti-aegsest kivimüürist.

Kividest võib ehitada ka astmeid peenardesse, näiteks selleks, et hilja maast välja tulevaid püsililli liigselt ei tallataks.

Hildi Jürine on oma aeda pikki aastaid kujundanud ning praegu on tema 0,8hektarilisel alal väga paljude erinevate taimede kodu. Lilledele ja puudele-põõsastele jagub seal õhku, avarust ja armastust. Ainuüksi roose on Jürise aias 150 erinevat sorti, palju on iiriseid, elulõngu ja rododendroneid. On ka erilisi haruldusi, näiteks kollase tulukesena silma paitava õiega Lõuna-Ameerikast pärinev preerialill.

Jüriste tiigis kasvab kuus erinevat sorti vesiroose: heleroosa, kollane, kreemjas, valge ja kaks erinevat tumeroosat. Üht Arumetsa aiaosa võiks vabalt nimetada dendropargiks. Kui omal ajal oli perenaisel kombeks taimede juurde tutvustus panna, siis praegu ei sildista ta enam midagi.

Lilled kasvavad otse maa seest

Samuti rõhutab Hildi Jürine, et ta ei armasta ranget peenraäärt ega liiga täpset kujundust. «Ma tahan, et lilled kasvaksid otsekui maa seest välja.» Samas rõhutab ta, et näiteks tomati, kurgi, paprika ning lilletaimi oleks pensionäril odavam ise kodus aknalaual ette kasvatada. Sellega säästaks raha, ühtlasi saaks juba kevadel varakult oma aianduskire soojas hoida.

Muuseas, tema aias on kasvamas kaks madalakasvulist elupuupõõsast, mis pärinevad Taani kroonprintsessi aiast, mida külastades Hildi Jürine omal ajal salamahti kaks väikest pistikut kaasa noppis. Hiljem läksid need tal kenasti kasvama.

Õunapuid ei soovita Jürine liiga palju istutada, sest hiljem, puude sirgudes ja kõrgudes ei raatsita neid maha saagida. Tänuväärseks umbrohu eemalhoidjaks peab ta seda, kui panna peenarde äärde musta kilet ja kuhjata neile kive peale. Ilma kileta tuleks suviti umbrohu kättesaamiseks kive lahti kakkuda, mis on üsna tülikas. Peenrakaitset on ta pannud ka päris paljude oma lillepeenarde alla. Nii püsivad need suvel umbrohust puhtamad.

Samas rõhutab ta, et iga uus asi peab aia üldilmega passima. Väga uhkeid elemente ta oma aias ette ei kujutagi. «Mul on ainult üks öökull ja pink. Need, kellel on hea maitsemeel ja puutööoskused, võivad muidugi rohkem selliseid asju luua,» tõdeb ta.

Ta on ka seda meelt, et 70aastasele tublile naisele ei käi üle jõu isegi puust või metallist karkasside ehitamine selleks, et aeda põnevaid ronitaimedest tunneleid rajada. On ju võimalik elulõngast, humalast, roniroosidest ja muudest taimedest väga vahvaid lehtlaid teha. «Kõige lihtsam on muidugi osta poest kaared ja neid maasse torgata.»

Valgustid ja nahkhiired

Hildi Jürine tunnistab, et tema lemmikelement aias on siiski kivi. «Ma muud eriti kasutada ei oskagi. Poeg valmistas puidust väga ilusad lauad ja toolid, aga ükskõik, kuidas ma neid ei hoidnud, viimaks hävitas ilmastik need ikkagi ära. Kividega sarnast häda pole.» Samas möönab Jürine, et kändudestki võib väga uhkeid asju nikerdada.

Samuti annab pimedal ajal palju juurde valguslampide kasutamine. «Suvi on lühike, aga õieilu jagub veel septembris ja oktoobriski, siis on õhtune valgustus väga oluline. Valgusteid pakutakse poes väga suures valikus, ka neid, mis päikeseenergiat akumuleerivad,» teab ta. Et Jüriste koduaias põleb palju lampe, siis saab sellest õhtuti müstiline oaas. «Tihti näeme nahkhiiri lendlemas, kus nad tiigi ümber ringi põrutavad. Ükskord pidin lendava nahkhiirega vastu pead saama. Muidu on nad väga tundlikud. Aga eks ma ilmusin siis talle väga ootamatult,» arvab ta.

Hildi Jürine hoiatab, et peenardega tasub piiri pidada. Vanematel inimestel on lihtsam krundi äärtesse peenraid luua ja aia keskele muru jätta. Samuti võiks õunapuud olla ühes kohas, siis on hõlpsam lehti koristada. Umbrohu vähendamiseks soovitab ta ka multšimist. «Niidetud hein tuleks puude ja põõsaste alla visata.»

Parim materjal on põllukivid

Väga uhke ja liigirikas on ka Lilian Kärneri Kaasiku iluaed. Seda käiakse imetlemas kõikjalt Eestist, sagedased on ka Soome ja Rootsi ekskursioonid. Mulgi rahvariietes naine tutvustab oma aeda alati hea meelega ja jagab ka näpunäiteid.

Lilian Kärneri vanaema talupeenardel olid omal ajal väikestest põllukividest ääred, sarnaseid võiks kasutada tema meelest ka tänapäeval, aga efektselt mõjuksid ka puidust materjalid, näiteks männijändrikud ja muud metsast leitud kõverikud, mida ilusasti sättides võib saada lummavaid tulemusi. Osa sellest materjalist asetatakse mulda, teine jääb välja. Kujunduslikult võiks seda passitada ümaralt või looklevalt, peaasi, et oleks huvitav. «Keeruline ei ole ka paju- või sarapuuvitstest äärte punumine, tulemus on väga efektne,» teab Kärner. Tema aias on selliseid kujundusnäiteid palju. Näiteks juurviljaaias on taolised peenraeraldajad. Tõsi, see kõik nõuab vaeva ning kolme-nelja aasta pärast tuleb ajahambast puretud aed uuesti ehitada. «Kui vanaemale lapselapsed külla tulevad, saaks lapsed aidata pajuokste toomisel, et vanaemal oleks hiljem materjali, millest peenraäärt punuda. Vanaemal oleksid ilusad peenrad ja lapselapsed oleksid midagi vanaema heaks teinud.»

Lilian Kärnerile ei meeldi absoluutselt eterniidist peenraääriseid. Samuti ei sobi tema meelest aeda plastmasstoolid. Puidust peenraääri müüakse ka aianduskauplustes, aga need on kallid. Väiksematesse linnaaedadesse ehk jõutakse neid soetada.

Lilli ei tasu kokku kuhjata

Lilian Kärner ütleb, et väikesele aialapile ei tasu liiga palju erinevaid lilli kokku kuhjata. See ei anna silmale mingit rõõmu. Enamasti on hoopis efektsem, kui koos on enamasti ühesugused lilled ja taimed.

Samuti oleks vahva, kui peenardel oleks erineval ajal õitsvaid lilli: esmalt tulevad lumikellukesed, siis priimulad, edasi nartsissid, hostad ja nii edasi. «Õige järjestus on oluline. Kui ühed ära õitsevad, siis võiksid tulla järgmised,» õpetab ta. Samal põhjusel peaksid taimedel peenral õiged kaaslased olema. Kui üks õitsemise lõpetab, annab ta ilutsemise teatepulga kohe järgmisele edasi.

Konservatiivsus ehk järjepidevus ning kestvus on väga olulised. Mida lihtsamad on lilled ja mida pikemalt on neid Eestis kasvatatud, seda kindlam võib olla nende edenemises. Seda vähem on ootamatusi ja selgemad on kasvunõksud. Uute liikide ja sortidega on alati risk palju suurem.

Lilian Kärner ütleb veel, et kui varakevadel ja hilissügisel peenrad umbrohust korralikult puhtaks rookida, siis on nendega ka suvel vähem vaeva. Suvel on kõige olulisem peenraäär korras hoida. Kui taimed on täies kasvuhoos ja tugevad, katavad nad ise suurema osa peenrast ning ei lase umbrohul võimutseda. «Sügisel rohin umbrohu ära, lisan kompostmulda ja turvast.»

Aiakujundamiseks on väga palju võimalusi. «Parim on tervislik aed, kus on kõike, nii lilli kui tilli ja ka silmailu. Selles oleks vitamiine ja täidet kõhule. Esmalt peabki inimene selgeks tegema, millist aeda ta tahab.»