Tegelane, kes meid liikuma paneb

Koer motiveerib liikuma ka oma omanikku. Foto: SCANPIX

Liikumisest kui harrastusest rääkides tuleb tõdeda, et iga sellealane tegevus püsib kolmel vaalal. Esmalt on tähtsaim liikuja ise oma tõekspidamistega, mis on talle tähtis ja mida ta tahab oma tegevusega saavutada. Teiseks mängivad olulist osa teda ümbritsevad tingimused ja kolmandaks peab paljudel olema keegi, kes teda liikuma innustab, kirjutab Tallinna Ülikooli liikumisõpetaja Kaarel Zilmer ajalehes 60+.

Arutleme siis, kes on see imeline tegelane, kes võib inimese uskumatult hästi liikuma panna ja nii väga erineval moel positiivset mõju tekitada.

Juttu ei tule heast sõbrast või sõbrannast, toredast naabrist, innukast kohalikust õhutajast ega kuskil saalis ootavast juhendajast või isegi treenerist. Kõik need isikud võivad küll olemas olla ja teevad tänuväärset õhutustööd, aga on veel keegi, kes on neist tunduvalt järjekindlam ning mis eriti tähtis, alati valmis oma rolli täitma.

Selle nii öelda liikuja liigutaja rolli pole mul endal tulnud kasutada ega teda abiks võtta, aga ma olen piisavalt näinud, kuidas ta on erinevate inimestega imet teinud, uskumatutes tingimustes oma «hoolealust» kodust diivanilt püsti ajanud ja välja vedanud ning nii nädalast nädalasse, kõigil aastaaegadel.

Eriti innukas on ta puhkepäevadel ja isegi suurtel riigipühadel, mil inimene rohkem tugitooli kipub vajuma, ehkki siis jagub just rohkem aega end liigutada. Viimati puutusin mõttega temast kokku kolm aastat tagasi Soomes üleriigilisel konverentsil, kus arutleti väljas liikumise üle ja kus meie tänasele peategelasele pühendati lausa kolm ettekannet. See imeline tegelane on koer.

Koer ei luba viilida

Kui me tema rolli tähtsuses ikka veel kahtleme, siis lugege eelnev tekst veel kord läbi ja te leiate sellele lisaks üsna mitmeid mõtteid, kuidas just koer on paljudele teie lähikonnast liikumist ja tavatoimetamist õpetanud. Pole lasknud inimesel mugavaks muutuda, viilida, ega mingeid takistavaid tegureid välja mõelda. Ta justkui näeb inimese läbi ning siis lihtsalt ootab teatud ajani, mil on paras aeg minna, pane end vaid kiiresti riidesse.

Kui me midagi juba koos tegema asume, siis sellest on koera raske ära võõrutada. Nii on ka liikumisega. Pruugib vaid koerale esimesed vajalikud käigud ette võtta ja asjad on paika pandud. Uskumatu, et kõik algab justkui koera pärast, keda ei saa jalutamata jätta, aga tasapisi tunned ka ise, et see kohustuslik õueminek on endalegi päris sobiv, vajalik ja paras koormus.

Meie kandis, Viimsis, piki mereäärset teed teeb oma perenaise ja peremehega iga päev vudimisretki üks väike valge koer. Olen neid mõnigi kord seiranud ja imestanud, kuidas koera väikesed jalad peavad peremehe pikkade sammudega sobituma. Aga nad on oma ühise rütmi leidnud. See on nagu sisse töötatud programm, kus on vahepeal täiesti rihmavabad lõigud ja mille järel tuleb taas oheliku otsa minna. Vahepeal on sel pitsul omad koeranuuskimised, kus peremees saab pisut rohkem ilma ja ümbrust takseerida. Nii nad tulevad piki rahulikku rannateed.

Mõni aeg tagasi uurisin ja sain teada, et koera ja tema jalutajate käigutee pikkus ulatub pea kolme kilomeetrini. Kui vajalikuks kehaliseks koormuseks peaks inimesel olema vähemalt kolmel korral nädalas pooletunnine aktiivne tegevus, siis see pere ületab soovituse mitmekordselt. Ma kahtlen, kas nad muidu ilma koerata taolisi käike teeks.

Keda koer liigutab?

Nagu mitmed koeraomanikud on seletanud, on nad oma lemmikuga lausa hoogu sattunud ja vahel pea mitmetunniseid retki teinud. Eriti puhkuse ajal, aga vahel päeva pikenedes isegi tavalise tööpäeva järel.

Nii et käimiseks sobiv riie selga ja looduses liikumiseks mugavad jalavarjud jalga ning retk võib alata. Lausa hale on vaadata mõnd korrusmajade vahele korraks koera pissitamisele välja põiganud koeraomanikku, kes on riides nagu õdilas ja ootab pingsalt, et koer kiiresti oma asja ära ajaks. Kui ta siis veel «kogu kraami» sinnasamasse jätab, siis on küll hale, et koeral niisugune justkui peremees on.

Aga loom harjub kõigega, isegi sellise peremehega. Ehk on selgi koeral soov loomulikku liikumisvabadust nautida ja see õuepelglik peremees ka liikumise usku pöörata. Aga reaalsus on paraku teine, mida kahjuks isegi hea toidukauss ei suuda korvata.

Mäletan, et Soome konverentsil tekitasid ettekanded koerast kui liikumisharjumust kõvasti mõjutavast tegelasest elavat arutelu. Üks härrasmees rääkis oma tuttavast, keda koer õue minemise aja lähenedes püksisäärest sikutamas käis ja kui peremees korraks pilgu kellale heitis, siis märkas, et nende ühise retke aeg oligi kätte jõudnud. Hea on siit mõtet edasi arendades tõdeda, et kui liikumises on peamine positiivne mõjutegur just regulaarsus, siis koeral istub see isegi tugevamalt sees kui inimesel. Tasapisi hakkab ka inimene tunnetama, et just end regulaarselt liikuma pannes on sel tegevusel kõige parem toime.

Seminari juturingist kerkis esile kvaliteetaeg, mis reeglina märgib aja parimat ja meeldivaimat kasutamist. Et oli tõesti mõnus ja nauditav tund metsas, pargis või mererannas. Üks proua rääkiski vaimustusega, et just koeraga liikudes on ta seda ligi tunniajast käiku nautinud ja neil käinud abikaasaga lausa võistlus, kes selle aja endale saab. Pikapeale leidsid nad, et võivad ka koos jalutada, sest kiire elutempo juures ongi ühist aega ja tegutsemist nappinud. Siis äkki tulnud neile aga üks tõeline konkurent, ülikoolist nädalalõpuks koju käinud tütar, kes vahel mõlemad vabad päevad koerakäikudeks hõlmanud. Siis selgus peagi, et kuskilt teiselt poolt asulat tuli üks noormees oma koeraga ja koerajalutamised läinud ikka pikemaks ja pikemaks.

Inimesed on ära tabanud, et taoline justkui kohustuslik jalutuskäik koeraga on hea väga mitmel moel, kui vaid jätkuks aega ja tingimusi. Kui tõesti pole kuhugi eriti minna, pole seda vaba metsateed või järve/mereranda või jõekallast, siis peab mingi teise mooduse leidma. Kui tunned ka ise, et ahtad võimalused ei paku midagi ei koerale ega sulle.

Kus käia, mida teha?

Lisaks läbitavatele vahemaadele ja kuluvale ajale on igal koeral ja tema omanikul veel igasugused muud, üksnes neile teada tegevused. Põhiline on muidugi parajas ja rahulikus tempos kõndimine, mis paneb organismi kõige ühtlasemalt tööle.

Ei pea väga traavima ja kõiki koera lippamisi kaasa tegema. Koer liigub enamasti väga kiiresti, kui oleks vaid ruumi ja see kedagi ei segaks. Privaatsust jääb kahjuks meie ümber üha vähemaks ja kui hea õpetuse saanud koer on oma tegutsemisala piirid ja kombed selgeks saanud, siis on koosolemine mõlemale nauditav. Arvestatav asjaolu on kogu ümbritsev elav loodus, teatud ajal just linnud, sest iga ringituuseldavat neljajalgset tervitavad ärevust reetvad häälitsused. Teatud ajal ja tingimustes tuleb oma hoolealune lihtsalt rohkem rihma otsas hoida, ehkki tal oleks huvi kõige elavaga nina kokku pista.

Kuigi osa taolisi konflikte saab ära hoida, siis oma kurja teevad kindlasti ringi hulkuvad koerad ja loomulikult ka metsloomad.

Eraldi teema on koeraga liikumine avalikel teedel ja terviseradadel. Avalik tee on enamasti tavalisemast rohkem hooldatud ja üha enam ka valgustatud. Seal liigub ka rohkem inimesi. On selge ning ka reeglitega ette kirjutatud, et neile ei tohi lemmikuga liikumine lisapingeid tekitada. Kui on võimalik, tuleb leida oma rada või koos teiste koeraomanikega midagi selle loomiseks ühiselt ette võtta ning see ka teoks teha. Iseenesest ei teki mitte midagi.

Ettevaatust, terviserada!

Kui peab häda sunnil terviseradu kasutama, siis tuleks seda koos koeraga teha näiteks varahommikusel ajal, kui seal eriti inimesi ei liigu. Nii saab mingil moel oma koeraretke siiski ära teha. Ka päeval on seal vähem liikujaid. Hoopis välistada tuleks aga tööpäevajärgne aeg, kui populaarsed liikumisrajad on tervisesportlasi triiki täis. Siis peaks kui tahes õpetatud koeraga liikuja sealt küll eemal püsima.

Olen seda ise kogenud, kui koeraomanik selgitab, et tema koer ei tee kellelegi liiga ja tema lemmikul on vaid head maneerid, aga jooksev või kepikõndi harrastav inimene näeb igas koeras täiesti põhjendatult riski.

Ka ei sobi koerad avalikesse ujumiskohtadesse suplema ega näiteks ka sisseaetud suusarajal liikuma.

Usun, et kui koera perre võtmiseks läheb, siis vaagitakse ikka korralikult, kas läheduses on koeraväärseid liikumistingimusi ning ega lemmik muutu kellelegi häirivaks.

Ka see pole kuigi koerasõbralik ega ka inimesele endale kasulik, kui linna keskel oleva koerte liikumisala ette sõidab suur džiip ja sellest viiakse aedikusse koer, aga omanik ise istub sooja masinasse tagasi. Sellest tegevusest hoomab osavõtmatust, justkui kohustust olla koeraomanik, mille järel on ühisest liikumisest ette näidata vaid autosõit.

Olen koeraga liikumise tähtsust oma tudengitelt uurinud. On selgunud, et see on tõesti üks meeldivamaid tegevusi, mida ülikoolist koju käies ette võetakse.

Üldse ei tulnud juttu neist koertest (ja omanikest), kelle kogu liikumismaa piirneb vaid poriseks tallatud kuudiesise jooksualaga, raadiusega kümme sammu. Oma koduvalvurist pereliikme peaks siiski sealt keti otsast vahel lahti võtma. Et minna ning teha tiir mõlema enesetunde parandamiseks.