/nginx/o/2013/05/13/1750378t1h9c2f.jpg)
Analüütik Maris Lauri tõdeb oma blogis, et Eesti esimese kvartali majanduskasvu number oli taustsüsteemi ja maailmas toimunud arenguid arvestades suhteliselt hea, kuid edasiseks kasvuks tuleb leida uusi kasvuvõimalusi. Nii ettevõtted, pangad kui ka valitsus peaksid pingutama oluliselt enam uute tehnoloogiate, toodete-teenuste, aktiivsema müügitegevuse ning praeguste ärikeskkonna nõrkustega tegelemisel.
Kolm kuud tagasi oleksin lootnud paremat, 2-2,5-protsendilist kasvu, kuid juba paar nädalat olen lootnud, et number ikka plussi jääks, kirjutab analüütik Maris Lauri oma blogis statistikaameti täna avaldatud esimese kvartali 1-prostendilist majanduskasvu numbrit kommenteerides.
«Niisiis võib öelda, et esialgsetel tulemustel oli esimene kvartal veel suhteliselt hea,» tõdeb ta.
Lauri sõnusti kinnitab tulemus tema arvamust, et rahandusministeeriumi ja suurem osa avalikuks tehtud prognoose on olnud liialt optimistlikud. «Ilmselt ei suuda Eesti sel aastal 3 protsenti, rääkimata enamast, kasvada,» märgib Lauri.
Lauri sõnutsi ostavad paljud märgid sellele, et teine kvartal tuleb vähemalt Euroopas esimesest kehvem. Euroopa on Eesti ettevõtete põhiline müügiturg. Kui läheb kehvasti Saksamaal – aga näha on aeglustumist -, siis läheb kehvasti ka Rootsil ja Soomel. Seega ei saa väga hästi minna ka Eestil.
Talvel loodeti, et esimene kvartal on kehv, kuid et seejärel hakkavad asjad tasapisi Euroopas paranema. Nüüd loodetakse, et paranemine hakkab teisel poolaastal. «Võib-olla. Aga igaks juhuks tasuks liialt suurte lootustega olla ettevaatlik,» tõdeb Lauri, märkides, et võib-olla tuleb teine poolaasta parem, kuid ta ei tule kindlasti väga palju parem kui esimene.
Eesti on Maris Lauri sõnul jõudnud väga selgelt nn keskmise sissetulekuga riigi kasvulõksu. Edasisel arengul on justkui klaaslagi ees. «Midagi sarnast oli omane näiteks Portugalile enne suurt kriisi. Mida see tähendab? Eesti ei saa enam kasvada vanade eeliste toel, kuid uusi eeliseid veel ei ole,» selgitab Lauri.
Esiteks. Kulueelised ammenduvad ja see protsess on läinud kiiremaks nii energiahindade tõusu kui ka palkutõstva tööjõupakkumise vähenemise tõttu.
Teiseks. Ärikeskkonna eelised on hakanud nõrgenema ja see protsess võib osutuda oluliselt kiiremaks kui poliitikud seda tunnistada tahavad.
Lauri märgib, et Läti ja Leedu majandusseis on stabiliseerunud ning astudes euroliitu, taastab Läti ühe olulise osa oma eelistest, mis 2008.-2009.aastal kaduma läks. Eesti jaoks tähendab see aga seda, et osa odavamast tootmisest liigub meilt lõunasse.
Lauri tõdeb, et kui vaadata teisi Euroopa riike, siis on näha, et vist kõik riigid tegelevad rohkem või vähem sellega, mida Eesti tegi varem: tulumaksude alandamise, bürokraatia vähendamise, tööturu dereguleerimise jmt. See tähendab, et need konkurentsieelised, mis Eestil praegu on hea ärikeskkonna osas, kaovad mõne aasta jooksul või muutub nende erilisus niivõrd väikseks, et ei ole enam ahvatlev.
Lauri sõnutsi ei tasu unustada Eesti kahte tugevat konkurentsinõrkust – asukohta Euroopa servas (ehk kaugust suurimast Euroopa tarbijaturust) ja võimetust luua mastaabisäästul toimivaid tootmisi. Need kaks tegurit on alati iga suurema ettevõtja peas ja meeltes.
Lauri kinnitab, et on viimane aeg võtta ette need ärikeskkonna nõrkused, millega pole meil senini tegeletud: seadustejõustamine, regulatiivsed aspektid (igasugused load jmt), nö pehme ärikeskkond ehk sotsiaalsfäär, inimeste suhtluskombed ja -viisid jmt.
Kolmandaks. Selleks, et edasi minna – odavalt ei saa, tööjõudu jääb vähemaks – tuleks teha tõsine hüpe kõrgemale toodete kvaliteedis ja väärtuses. Väärtuslikumaid kaupu-teenuseid tootes on võimalik vähema arvu inimeste ja suuremate kuludega end päris hästi ja edukalt majandada – täpselt seda teevad ju Soome, Rootsi ja Saksamaa.