Nõudekapp võib peita hinnalist aaret

Eesti Ajaloomuuseumi kogu Lorupi ja Langebrauni toodangust. Foto: LAURA OKS/PM/SCANPIX BALTICS

Paljude perede nõudekapis leidub portselani või kristalli, mis pärit kuulsatest eestiaegsetest töökodadest ning mida ajaloomuuseum peab hinnalisteks eksponaatideks.

Nikolai Langebrauni töökojas valminud portselani või Johannes Lorupi klaasitöökojas toodetud kristalli on paljudes peredes põlvest põlve pärandatud. Ei ole aga sugugi harukordne, et pärandi saajal ei ole aimugi hoolikalt hoitud aluse, vaagna või karahvini värvikast ajaloost. Paberist kaubamärk on klaasidelt ammu ära kraabitud ning nii võibki lauanõu sahvris mõnes kastis tolmu koguda.

Need, kes Lorupist ja Langebraunist rohkem kuulnud, toovad oma kanne ja vaagnaid ajaloomuuseumi teadurile Anne Ruussaarele näha, lootes kuulda, et vanavanematelt saadud pärand on kuulsate töösturite toodang. Teine osa käib antikvariaatides ja kirbuturgudel potentsiaalset Lorupi ja Langebrauni toodangut ise otsimas.

«Järjest raskem on midagi leida, praegu on huvilisi juba väga palju juurde tulnud,» räägib Lorupi klaasi koguv Helve Mäekivi, kes tõi mai algul ajaloomuuseumis toimunud Lorupi ja Langebrauni õpituppa kollase klaasist tuhatoosi, mille ta oli antikvariaadist 32 euro eest ostnud.

Lorupit keeruline ära tunda

Ruussaare esialgne pilk hindaski tuhatoosi «lorupiks». «Ma arvasin, et on «lorup», aga ma ei olnud kindel, aga kui ma seda leti peal nägin, siis olin kindel, et ma ostan selle ära,» õhkas Mäekivi, kes ei teadnud veel, mida ta hinnalise avastusega peale hakkab. «Tegelikult on selliseid kahtlaseid asju kodus teisigi, mille puhul ei oska kindlalt öelda, kas on «lorup» või mitte. Oleks võinud teisigi kaasa võtta,» lisas ta.

Miks Mäekivi Johannes Lorupi klaasitööstuse toodangut kogub, ei oska ta isegi päris täpselt öelda. «Minu mees näiteks kogub marke,» ütles ta. Lorupi toodangu puhul paelub Mäekivi eelkõige selle ilu ja huvitav ajalugu.

Johannes Lorup oli Eesti rahvusliku klaasitööstuse alusepanija, kes sündis 1901. aastal Viljandimaal ning õppis Danzigi kõrgemas tehnikaülikoolis masinaehituse erialal. 23-aastaselt hakkas klaasihuviline noormees kodukandis rentima Meleski klaasivabrikut. Noor ja ambitsioonikas Lorup, kes asus koolitama eesti rahvusest töölisi, kasvatas palgasaajate hulka umbes poolesajalt kahesajale ning ajas pankrotti lähedal asunud Eidapere ja Vändra klaasitööstuse. Rahaallikaks kujunesid eelkõige pudelid, purgid ja lambiklaasid. Nende kõrval ka pressklaasist lauanõud, mida on paljudes kodudes tänaseni üsna palju säilinud.

Kui Meleskis toodeti varem rohelist ja hägusat võsaklaasi, siis Lorupi käe all valmis vaid selge ja läbipaistev klaas, mis mõistagi oli hinnalisem. Töösturit ei rahuldanud Võrtsjärve liiva kvaliteet, ta ostis toodangu jaoks sisse puhast valget liiva. See muudab Lorupi toodangu eristamise veidikene kergemaks.

1930. aastate algusel hakkas Lorup otsima klaasivabriku jaoks paremat asukohta ning kolis Tallinna Koplisse. Uus klaasivabrik alustas tööd 1934. aastal ning Lorupi äri puhkes õide. 1937. aastal pandi algus ka kristallitootmisele, mis oli tolle aja tippsaavutus. Lorupi kristallist kujunes müügihitt. Kauplustesse ilmusid poolkristalli, pressklaasi ja kristalli hinnakirjad, 1940. aastal avati ka esimene esinduskauplus.

Samal aastal pandi Johannes Lorupi edule ka punkt – tema vabrik natsionaliseeriti ning liideti Meleski ja Tartu klaasivabrikuga. Uus vabrik hakkas kandma nime Tarbeklaas. Lorup ise küüditati 1941. aastal Venemaale vangilaagrisse, kus ta kahe aasta pärast suri. Tema pärand elab aga endiselt.

Anne Ruussaare sõnul ei ole Lorupi klaasivabriku toodangut siiski kuigi lihtne ära tunda. Nimelt ei jätnud Lorup oma kaubamärki kõikidele toodetele. Mõningatele poolkristallidele, pressklaasidele ja kristallidele pandi peale hõbedane ja sinine märk «J. Lorup», kuid see on aastatega ise maha tulnud või majapidamistes maha kraabitud.

Ruussaare kinnitusel on kõige keerulisem ära tunda Lorupi paksu pressklaasi, mida majapidamistes on tänu selle vastupidavusele kõige rohkem alles. Selleks et teada saada, kas soolatoos, vaagen, koorekann, sidrunipress või näiteks karahvin kuulub ikka Lorupi toodangusse, tuleb korduvalt üle vaadata erinevaid tootekatalooge. Nimelt kasutasid sarnaseid pressklaasivorme mitmed klaasivabrikud. «Mõned üksikud on Lorupi originaalid, kataloogidest tuleb neid sadu kordi üle kontrollida,» tunnistab Ruussaar. Siiski on mõned motiivid Lorupile veidi omasemad – näiteks tunneb lihtsamalt ära Lorupi hobusepea ja purjekaga tuhatoose ning kuue- ja kaheksatahulisi pitse.

Pressklaasist palju vähem on säilinud Lorupi õhkõrna poolkristalli, mis ei ole tegelikult mitte midagi muud kui õhuke ja selge graveeringutega klaas. Pool­kristallist on valmistatud näiteks pitse, klaase või karahvine. Ka tootis Lorup omapäraseid tigujalgadel kausse. Ühed tuntumad poolkristallid on Lorupi värvilised liköörikausid.

Veidi omanäolisema joone annab Lorupi kristallidele vabrikus töötanud klaasidisaineri Agnes Ney käekiri, kes graveeris poolkristalli ja kristalli naisefiguure, aga ka purjekaid ja laevu, kalu, ämblikke, lilli ja linde. Veel võib Lorupi kristalli ära tunda sellele omaste värvide järgi – mitmed kristallid on punakas-lillakat neorubiini tooni või kollakat tsitriini värvi. Samuti tootis Lorup mustast klaasist tuhatoose, vaase ja pitse, mis kaunistati värviliste lilledega.

Eesmärk odavam portselan

Kui Johannes Lorupi toodangut on omal käel väga keeruline tuvastada, siis sellist probleemi ei tohiks tekkida Nikolai Langebrauni portselanitoodanguga, mida leidub samuti paljudes kodudes.

Langebraun sündis Tallinnas 1877. aastal. Hea ninaga ärimees tabas ära, et portselan on nõutud, kuid väga kallis kaup. Kuna kallis oli üle piiri tuua vaid dekoreeritud portselani, tekkis Langebraunil hea äriidee – osta Saksamaalt sisse valget ja elevandiluu värvi portselani ja kaunistada toorikud siin. Välismaalt telliti nii portselan kui ka trükipildid, mis trükiti, maaliti üle ja põletati Eestis. Toodangu sai siin maha müüa odavamalt kui imporditud maalitud portselani ja Langebrauni portselanitööstust hakkas saatma meeletu edu.

1928. aastal tegevust alustanud Langebrauni portselanimaalimise töökoda jäi 1930. aastaks juba kitsaks. Nii rajati Vene tänavale veel teinegi töökoda. Võrreldes Lorupiga oli Langebrauni saatus õnnelikum – ta lahkus Saksamaale, kus suri 1960. aastal. Temagi tööstus natsionaliseeriti.

Ehkki Langebraun oma valdkonnas just innovatsiooniga hakkama ei saanud, on tema toodang kollektsionääride hulgas siiski populaarne kaup. Langebrauni portselani tunneb ära nõude põhja all asetseva firmamärgi järgi, seejuures kaeti Langebrauni märgiga kavalalt ära portselanitehase kaubamärk.

Kuna sisse ostetud trükipilte kasutasid ka teised tehased, ei pruugi näiteks Langebrauni toodanguga identne taldrik olla Tallinnas valmistatud, kui all vastavat märgist ei ole. Populaarsed on näiteks lustakad juustu, vorsti, kala, rediste või tomatite trükipildiga vaagnad. «Need on veel tänapäeval tohutult heas korras, kuna juba omal ajal pandi neid vaagnaid seinale,» rõõmustas Anne Ruussaar, kelle sõnul olid armastatud motiividega nõud populaarsed ja lõid seetõttu hinna üles.

Laste nukunõusid kaunistati aga näiteks Miki-Hiire trükipiltidega.

Kõige rohkem tootis Langebraun Muhu männa dekooriga nõusid. Dekoori kavandas portselanimaalija Astrid Tiits, kes lõi ka hiinapärase draakonidekoori. Siinsed kunstnikud kavandasid ka populaarsete kuurortlinnade dekoore, mida taldrikutele trükiti.

Neile, kes kodust Langebrauni või Lorupi toodangut leiavad, annab Ruussaar soovituse: «Tooge muuseumile!» Ent loomulikult võib igaüks ajalugu ka oma kodus nautida ning hinnatud kaubamärgid uhkusega aukohale asetada.

* Artikkel on koostatud Eesti Ajaloomuuseumis Anne Ruussaare korraldatud õpitoa põhjal.