:format(webp)/nginx/o/2017/01/27/6287643t1hc88d.jpg)
/nginx/o/2013/05/09/1740190t1h7a98.jpg)
Kõrvitsasorte on tohutult ja asjaarmastajad aretavad neid üha juurde – nii võib iga rohenäpp leida endale külvamiseks sobiva seemne.
Kõrvitsaseeme ootab mulda pistmist
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Soovitan taimed ette kasvatada ja praegu on selleks paslik aeg,» räägib Räpina aianduskooli köögiviljandusõpetaja Tiina Paasik. Tema sõnul võiks seemne panna 12-sentimeetrise läbimõõduga plastpotti. Kõrvitsaseemned idanevad umbes 25 kraadi juures, seega on päevane temperatuur juba piisavalt kõrge, et külvata seemneid kasvuhoonesse. Paasiku arvates võiks noortaimedele ööseks siiski katteloori peale panna.
«Kõrvitsale on väga hea väetis kanakaka või siis kombineeritult kanakaka ja mereadru. Taimed kasvavad väga maitsvaks ja magusaks,» lubab aiandusõpetaja.
Olenevalt kasvutingimustest tärkab kõrvits umbes seitse päeva pärast külvamist. «Tavaliselt istutatakse kõrvits avamaale juuni esimesel-teisel nädalal ja sellest siis kolm-neli nädalat varem tuleks külv teha,» selgitab maaülikooli köögiviljanduse lektor Priit Põldma, kelle sõnul ongi enamiku kõrvitsasortide külvamise aeg just praegu käes.
Kõrvitsa puhul on eriti oluline kasvukoha valik. «Kasvukoht peaks olema tuule eest kaitstud ja päikesepaistelises kohas, soovitavalt lõunapoolse kallakuga maal,» räägib Põldma.
Paasik toob välja, et vähem oluline ei ole ka kasvukoha ettevalmistamine. Kõige lihtsam on kaevata labidaga pisut suurem auk ja panna selle põhja peotäis kanakakat või umbes pool ämbritäit kõdusõnnikut või komposti. «Siis pannakse orgaanilisele väetisele viis kuni kaheksa sentimeetrit mulda peale, sest taime juuri ei tohi istutada lausa väetise sisse,» räägib Paasik.
«Kuna kõrvits on suure toitainete vajadusega kultuur, annab rohke kompostmulla kasutamine või mineraalväetistega väetamine kindlasti taimele kasvujõudu ning sellega ka saagilisa,» kinnitab ka Põldma. Samas otse kompostihunnikusse ei maksaks kõrvitsat siiski istutada. «Kompostitegemise eesmärgiks on ju toitaineterikka substraadilisandi saamine. Kõrvits aga tarbiks need toitained ju ära,» põhjendab köögiviljanduse lektor. Samas lisab ta, et kompostihunniku jalamil on kõrvitsal igati mõnus kasvada.
«Taimed tuleks suhteliselt õrnalt istutada, kuna juurestik on kõrvitsal küllaltki nõrk,» ütleb Paasik. Samuti on väga oluline, et kõrvitsataimed istutataks seemnepakendil välja toodud vahekaugusega.
«Istutusjärgselt peaks taimed katma kattelooriga, sest ka juunis on ööd veel üsna jahedad ning see pidurdab taimede kasvu,» lisab Põldma. Paasik ütleb, et katteloorist tuleks loobuda enne taimede õitsemist.
Veel on tähtis kõrvitsataime kasta – kuni õitsemiseni on seda vaja teha regulaarselt, hiljem on taime juur juba piisavalt tugev ning saab sügavamatest mullakihtidest ise vajaliku niiskuse kätte.
Pealtväetamist tahaks kõrvits kaks nädalat pärast kasvukohale istutamist ning taas õitsemise alguses.
Paasiku sõnul käib suurema osa kõrvitsasortide kasvatamine ühtmoodi. Sorte aga on tohutult palju ja neid aretatakse ühe juurde. «Viimastel aastatel on lisaks harilikule kõrvitsale hakatud kasvatama ka muskaatkõrvitsat, mille viljaliha on veidi jahusem, intensiivsema värvi ja maitsega,» toob Põldma välja. Tema sõnul pakub vaheldust toidulauale ka spagettkõrvits, mille puhul pooleks lõigatud kõrvitsa keetmisel laguneb viljaliha niitjalt, meenutades spagette.