Konnade üle aias tuleb rõõmu tunda

Kärnkonn. Foto: Oliver Matkur/Postimees

Konnad on soojal ajal meie üsna kartmatud kaaslased. Mõni neist on õige jultunud: vahib arrogantselt vastu, nii et kui ta avaks rääkimiseks suu, tuleks sealt välja niisama üleolevat juttu, nagu räägib meile mõnikord kultuuriminister Rein Lang.

Ometi on nad lähemalt suhtlemisel mõnusad. Seegi on hea, et nad ajavad oma asja kindlal käel ja kadestamist väärt järjekindlusega (täitsa nagu kultuuriminister). Niisiis meeldivad mulle konnad, neile omakorda putukad ja putukatele – eriti pimedal ajal – meeldib valgus.

Olen mitmel suvel jätnud suvila ukse ees ööseks valgusti põlema, et konnad saaksid hõlpsasti kõhu täis süüa. Nad harjuvad valgusega ära ja tulevad varakult ootama, millal tiivuline toit tule peale kohale lendab. Väike kartus on siiski, kas ma ikka toimin niimoodi tegutsedes õigesti.

«Ööseks valgusti põlema jätmine pole konnade suhtes küll mingi pahategu, pigem vastupidi. Nii hõlbustate nende toidu kättesaadavust,» julgustas mind konnade elu hea tundja teadusdoktor Riinu Rannap.

Ta tõi sellise toitumismeetodi kasutaja näiteks rohe-kärnkonna, kes on konnade hulgas üks suurim inimkaasleja ning kes elab sageli külades ja linnades. Ta on näinud ka harilikku kärnkonna majaukse kohal oleva valgusti all ööliblikatest ja putukatest toitumas.

«Nii et kahepaiksed on õppimisvõimelised ja saavad üsna ruttu aru, kuidas kergema vaevaga ja kiiremini kõht täis süüa,» lisas ta.

Konnad satuvad keldrisse

Suvila asub tillukesest Ilmatsalu jõest mõnekümne ja tiik kümmekonna meetri kaugusel. Suvila keldris ei käi ma kuigi tihti, aga kui lähen, siis märkan enamasti konni, kes on sinna õhutusaukudest sisse roninud. Mul on hea meel, et keegi neist ei ole nälga surnud.

Mitu päeva suudab üks keskmine konn ilma toiduta keldrijaheduses üleüldse vastu pidada? Küllap pean vist aukudele võrgu ette panema ...

«Suvel keldrisse sattunud konnad võiks sealt umbes kord nädalas kokku korjata ja välja tuua,» vastas mu küsimustele Riinu Rannap.

Konnad on kõigusoojased loomad, nii et nende ainevahetus ja elutegevus keldrijaheduses aeglustub. «Seetõttu suudavad nad ka näljale kauem vastu panna,» märkis ta. «Väga pika aja jooksul muutuvad nad aga siiski nõrgaks.»

Teine lugu on konnadega, kes on maakeldrisse tulnud septembri lõpus või oktoobris. Rannap soovitab nad kevadeni keldrisse jätta, sest see koht on konnadele suurepäraseks talvitumispaigaks (temperatuur ei lange alla null kraadi). «Nii et suvel tuleks konnad keldrist välja tuua, sügisel aga sinna jätta ja siis kevadel nad uuesti välja aidata,» lisas Rannap.

Mõnikord on suvel juhtunud nii, et ma lähen maasikaid maitsma ja leian nende juures konna kössitamas. Kas oleks targem ta sinna jätta või viia tiiki? Kas konn teeb maasikatele ja muudele aiataimedele pigem kahju või kasu?

«Kõik meie kahepaiksed on röövtoidulised, mis tähendab, et nad söövad selgrootuid loomi, nagu putukad, nälkjad, röövikud, sipelgad ja ämblikud,» vastas Riinu Rannap. «Aiasõbrale on peenarde vahel või kasvuhoones toituv konn kõige looduslikum viis saada lahti kahjurputukatest.»

Kindlasti ei söö konnad maasikaid, muid marju või köögivilja. «Ja konnad ei söö kapsast, vaid kapsausse,» täpsustas ta.

Enamik meie kahepaiksetest – siinkohal nimetas teadusdoktor harilikku kärnkonna, rohukonna, rabakonna, mudakonna, kõret ehk juttselg-kärnkonna, rohe-kärnkonna – käib veekogudes ainult sigimas. Muu osa aktiivsusperioodist veedavad nad kuival maal toitudes ja varjudes. Veekogudega on rohkem seotud rohelised konnad, nagu tiigikonn, veekonn ja järvekonn, ning vesilikud.

Niisiis ei ole kindlasti vaja hakata konna peenra vahelt vägisi veekokku viima.

Seesama tiik, mis ulatub osaliselt minu krundile, ja mõnikümmend meetrit eemal Ilmatsalu jõgi teevad konnadele minu maavalduse väga mõnusaks kodukohaks. Suviti olen märganud, et ühel heal päeval kubiseb kogu mu suvilakrundi muruline osa tillukestest konnapoegadest.

Konnapojad murus

Sellises olukorras ei ole ma niitnud paar nädalat muru, aga siis ikka ei pea enam vastu, sest rohi juba voogab tuules nagu heinamaal. Olen siis tõstnud muruniiduki lõikava osa hästi kõrgele ja asunud asja kallale raske südamega. Kõik konnapojad on elanud nii selle kui ka järgmised niitmised õnneks üle – nii ma vähemalt loodan.

«Minu arvates talitasite õigesti,» lohutas mind Riinu Rannap.

Ta selgitas, et enamikul meie kahepaiksetest on sigimisaeg üsna lühike. Sestap moonduvad ka sama liigi noored konnad ühes veekogus üsna ühel ajal ja seepärast ongi suve teisel poolel sageli seisuveekogude ümbruses hulgaliselt väikeseid konni liikumas.

«Enamasti jäävad äsja moonde läbinud konnad veekogu lähiümbrusesse mitmeks nädalaks ja hakkavad siis tasapisi laiali hajuma. Seetõttu ongi kõige õigem katsuda oma tegemisi nii seada, et konnapojad võimalikult vähe kahju saaksid,» lisas teadlane. «Samas ei saa oma tegemisi siiski ka tegemata jätta. Tuleks leida selline lahendus, kus konni hukkuks võimalikult vähe.»

Kokkuvõtteks nimetas Riinu Rannap suureks õnneks, kui koduaias tegutsevad konnad, sest nii on biotõrje omast
käest võtta.