Sirje Parve: töötajate eelistusi teadmata kontoris muudatusi teha ei tohiks

Avatud kontor Foto: Mihkel Maripuu

Olen aastate jooksul kavandanud nii kinniseid kui avatud bürooruume, kus seinu on nii maha lammutada kui ka tagasi ehitada lastud – ikka nii, nagu tellija soovid on muutunud.

Aastatega on mul kogunenud kindel veendumus, et töötajate arvamusi ja eelistusi teadmata ei tohiks tööandja kontori planeeringus suuri muudatusi ette võtta.

Kõik oleneb konkreetsetest isikutest. Kui näiteks firmas töötab väga hinnatud spetsialist, kellele avabüroo ei sobi, tehakse talle ka eraldi kabinet. Ja kui värv ei sobi, siis värvitakse seinadki üle.

Olen sisearhitektina üle elanud erinevaid aegu. Mingil ajal projekteerisin hulganisti ameerikalikke avatud kontoreid, kuid mõne aja pärast selgus, et see ei sobi kõigile ühtviisi. Juhile on selline töökorraldus siiski mugav, sest ta saab oma kohalt püsti tõusmata ehk ilma ülearuseid liigutusi tegemata ülevaate, kes töötajaist on kohal ja millega tegeleb.

Olen pealt näinud, kuidas pärast juhtide otsust muuta büroo isegi mitte täiesti avatuks, vaid osaliselt läbipaistvaks, on töötajad hakanud lahkuma. Ehkki ruumile tehti vaid siseaken ja uks muudeti läbipaistvaks, ei sobinud see kõigile. Osa inimesi harjub enda pideva jälgimisega, aga mitte kõik. Harvad pole juhtumid, kus klaasvaheseinad hiljem näiteks ribikardinatega kinni kaetakse või ukseklaasid mustri saavad.

Enne kui hakata kontorit ümber ehitama, tasuks seepärast töötajailt küsida, mida nemad tahavad, ja sellega siis ka arvestada. Meie põhjamaisele natuurile ei pruugi liigne avatus sobida, sest avatusega kaasneb nii pildiline kui heliline müra, mis võib töötamist segada.

Tean oma kogemusest rääkida, kuidas üks firma ehitas endale uue maja koos avabürooga, kuid mõne aja pärast müüs selle maha ja ehitas uue, kusjuures seal enam avatud kontoriruume ei olnud. Mis ei tähenda, et uues hoones oleks olnud vaid mõne inimesega kabinetid, aga üht suurt ruumi seal igatahes polnud.

Sobiva ruumiprogrammi loomisel tuleb arvestada nii erinevate tööde iseloomu kui konkreetsete inimeste eelistusi, aga ka eri ametite omavahelist haakuvust. Kõike seda saab toimima panna erineval viisil ja selleks pole ilmtingimata vaja suurt avabürood, kus käib üks pidev sõelumine. Mida loomingulisem töö, seda raskem on üldises melus keskenduda. Läbipaistvus ei tähenda üksnes seda, et bürood ühest otsast saab teise vaadata.

Mis puutub nõupidamisruumidesse, siis neid saab tekitada ka sümboolselt, tõmmates ühele tsoonile ümber poolläbipaistvad õhulised seinad. Tulemuseks on turvaline eraldatuse tunne, vaatamata sellele, et need seinad heli ei pea. Võimalusi on veel. Kui aga arutusele tulevad päris delikaatsed küsimused, peaks olema võimalik ka täiesti omaette olla. Seega on sobivaim variant avatud kontor koos suletud tsoonidega.

Edukas projekt valmib tihedas koostöös tellijaga. On hea, kui tellijal on kavandatavast oma ettekujutus ja eelnevalt koostatud ruumide kasutusele vastav ruumiprogramm. Projekteerimise alustamisel räägitakse kavandatav põhjalikult läbi. Tellija tutvustab oma ideid ja sisearhitekt omi.

Sisearhitekti ja tellija koostöö tähendab kõigepealt konkreetse hoone ja tööruumi funktsioonist lähtuva ruumiprogrammi koostamist. Tuleb leida firmas tehtava töö iseloomule vastav ruumipaigutuse parim skeem, panna paika ergonoomianõuetele vastavad töökohad, valida selleks vajalik sisustus ja nõuetekohane valgustus.