FT kolumnist: miks Balti riigid ei saa olla teistele eeskujuks?

Foto: SCANPIX

Sammud, mis on võimalikud väikestes ja avatud majandustes on suurte ja suhteliselt suletud majanduste jaoks nii majanduslikult, sotsiaalselt kui poliitiliselt võimatud, tõdeb kolumnist Martin Wolf Briti majanduslehes Financial Times, põhjendades, miks Balti riikide kärpimiskogemust ei saa teistele riikidele eeskujuks seada.

Wolf tõdeb artiklis, et laialt on levinud arvamus nagu oleks kannatused head nii hingele kui majandusele. Nii on kärpimist pooldavate nn Austria koolkonna esindajate jaoks finantskriis  märk moraalsest allakäigust, tupikust, millest on võimalik välja tulla vaid läbi kannatuste. Wolf märgib, et majandus aga on reaalne, eksisteerides nüüd ja praegu, mitte kunagi tulevikus. Ja need, kes kasinust pooldavad, peaksid suutma tõestada, et see ei ole mitte ainult moraalne teguviis, vaid ka efektiivne samm. Nii tuuakse Euroopas kärpimisveendumuse tõestuse näiteks Balti riigid, eelkõige Läti, mis oli sunnitud kriisis abipaketti paluma ning on nüüd õitsele puhkenud. Aga kas ta tõesti õitseb, küsib Wolf ja kui see tõesti nii on, siis kas seda edulugu saab teistele eeskujuks seada? Vastus mõlemale küsimusele on Wolfi hinnangul: ainult teatud piirides.

Enne kriisi laenudel põhinevat majandusbuumi nautinud kolme Balti riigi jaoks oli kriisi mõju suur: kapitali sissevool lakkas järsult, kinnisvarahinnad kukkusid kokku, majandus pöördus suurde langusse ja tekkis eelarvepuudujääk.  Balti riigid valisid vastukäiguks rahvusvaluutade vahetuskursside säilitamise ning karmid kärped.

Wolf märgib, et kuigi kärpimise pooldajad toovad näiteks Läti  päästepaketile ja kärpimisele järgnenud kiire, 16-protsendilise majanduskasvu, jääb see vahepealsele 25-protsendilisele langusele alla. Wolf tõdeb, et mullu viimases kvartalis oli  Läti sisemajanduse kogutoodang (SKT) jätkuvalt 12 protsenti kriisieelsest tasemest allpool. See on aga kehvem kui Iirimaal, Itaalias, Portugalis ja Hispaanias. Eestis ja Leedus on seis küll veidi parem, kuid Wolfi sõnutsi on suurtel majanduslangustel siiski tõsine mõju. Läti kaotas kriisi tõttu ehk aastatel 2008-2012  kumulatiivselt kuni 77 protsenti riigi kriisieelsest sisemajanduse aastasest kogutoodangust. Leedus on see 44 protsenti ja Eestis 43 protsenti.

Mullu viimases kvartalis oli Läti SKT 41 protsendi võrra madalam sellest tasemest, kus kogutoodang oleks olnud juhul, kui kriisieelne trend oleks jätkunud. Eesti ja Leedu puhul on see näitaja 34 protsenti. Tööpuuduse näitajad Balti riikides küll vähenevad, kuid mullu detsembris oli see Lätis jätkuvalt 14 protsenti ehk Iirimaaga samal tasemel.

Wolfi sõnutsi elas Balti riikidest kõige suurema löögi saanud Läti läbi ajaloo ühe suurema majanduslanguse. Riik taastub langusest, kuid täielikku taastumist ei ole veel toimunud. Kas Läti valikud võiksid olla teistele eeskujuks, küsib Wolf ja annab küsimusele ühesõnalise vastuse: «ei».

Tema sõnutsi on Balti riikidel neli eelist.

Esiteks madalad tööjõukulud. Lätis oli näitaja eelmisel aastal veerand eurotsooni keskmisest. Seetõttu ei olnud riigil produktiivsuse kasvuks ja konkurentsivõime tõusuks tarvis siin tõsist allapoole korrigeerimist teha.

Teiseks on tegemist väga väikeste ja avatud majandustega. Mida avatum majandus, seda suurem on see osa kogutoodangust, mis majanduslanguses löögi saanud sisetarbimisest ei sõltu. Nii vähenes aastatel 2007-2012 Läti jooksevkonto puudujääk 21 protsenti SKTst. Sama muutus oleks Itaalia jaoks olnud vaid 0,3 protsenti SKTst. Läti välispartnerid vaevalt seda muutust märkasid, kuid võrreldavat Itaalia muutust oleks kindlasti märgatud, tõdeb Wolf.

Läti ja Leedu elanikkond vähenes aastatel 2007-2012 vastavalt 7,6 protsenti ja 10,1 protsenti. Kui Hispaanias ja Itaalias oleks proportsioon olnud sama, oleks see tähendanud 11 miljonit inimest.

Kolmandaks toob Wolf välja välispankade suure osatähtsuse Balti riikides.

Ja viimase eelisena nimetab Wolf Balti riikide soovi kuuluda Euroopasse. Kui on valida Euroopasse kuulumise ja Venemaa mõjusfääri langemise vahel, siis ollakse valmis leppima valulike ümberkorralduste ja kannatustega. Kuigi ka teistel kriisiriikidel on põhjust Euroopa Liidust kinni hoida, on nende põhjuste mõju väiksem ja seetõttu ka kasinuseks ja kärpimiseks valmisolek nõrgem, tõdeb Wolf.

Wolf märgib, et see, mis on võimalik väikses majanduses, on suurtes ja suhteliselt suletud majandustes nii majanduslikult, sotsiaalselt kui ka poliitiliselt praktiliselt võimatu.

«Võib ju väita, et Läti mudel oleks eeskuju väikestele riikidele, kuid oleks hullumeelne arvata, et see võiks olla eeskujuks Euroopale,» kinnitab Wolf.