Teadlane peab kulu põletamist laiskuse tagajärgede likvideerimiseks

Hanneli Rudi
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kulupõleng.
Kulupõleng. Foto: Elmo Riig / Sakala

Kuigi kulu põletamisel on ka oma head küljed, on see maaülikooli õppejõu Alar Astoveri hinnangul ikkagi ennekõike näide maaomaniku varasemast hooletusest ja laiskusest.

«Kui mulla poole pealt vaadata, siis kui orgaanilist materjali ehk kulu jääb mulla pinnale liiga palju, siis ei jõua see mõistlikul ajal ära laguneda ja põletamisega saame sinna jäänud biomassist kiiresti lahti,» rääkis Eesti Maaülikooli mullateaduse ja agrokeemia osakonna juhataja Alar Astover.

Ta lisas, et kuna mineraalsed toiteelemendid ladestuvad tuhana maapinnale, siis on kulu põletamisest pisut ka kasu. Samas tõdes teadlane, et kahju tekitab aga põlemisprotsessil tekkinud süsinik, samuti ei jää mullahuumusest nii midagi alles. «Kui mullas on huumust palju, siis pole hullu, kui seda sinna eriti juurde ei teki. Aga kui on huumusevaene muld, siis on kahju seda ära põletada,» tõdes asjatundja.

Küsimusele, kumb on suurem, kas kulu põletamisel tekkiv kahju või kasu, vastas Astover, et see sõltub sellest, mida maaga edasi teha plaanitakse. Küll aga viitab kulupõletamise vajadus tema hinnangul sellele, et senised maakasutusviisid on olnud ekslikud. «Kui maad õigesti hooldada, siis kulu põletamise vajadust ei teki,» oli Astover veendunud ja pani maaomanikele südamele, et need oma valdused korras hoiaksid. «Ega see põhjendatud ei ole, see on pigem varasema hooletuse ja laiskuse tagajärgede likvideerimine kui hea praktika,» lisas ta.

Astoveri sõnul on ka maaomanikele antavates pindalatoetuste reeglites niitmisekohustus sees. «PRIA jõuab seda vaid pisteliselt kontrollida, aga aastas pead sa vähemalt korra niitma, et toetust saada ja see tagab, et maa päris võssa ei kasvaks,» rääkis Astover.

Keskkonnainspektsiooni  pressiesindaja Leili Tuule sõnul kehtib kulupõletamise aastaringne keeld juba aastast 2006. «Keeld kehtestati eelkõige ohutust silmas pidades (nii inimesed kui nende vara), samuti suurte keskkonnakahjude ärahoidmiseks. Tuli hävitab oma teel kõik elava, sealhulgas metsa, aga ka putukad ja väikesed loomad,» selgitas ta.

«Inimene on mugav ja püüab võimalikult kuluefektiivselt ja endale kasulikult läbi ajada. Seda ka looduses toimetades. Rohumaadel heina niitmist-koristamist või nendel aladel karjatamist on püütud asendada kevadise kulupõletamisega,» rääkis keskkonnaameti looduskaitse bioloog Tõnu Talvi mullu Tarbija24'le. Oma sellist tegevust on õigustatud väitega, et nii tõrjutakse kahjulikke loomi nagu närilised ja puugid.

«Kulupõletamise keelu ja puugirohkuse kasvu vahel ei ole mingit põhjuslikku seost. Paljud teaduslikud uuringud on näidanud, et isegi samal alal pikaajaline regulaarne kulupõletamine ei mõju oluliselt puukide arvukuse vähendamisele,» rääkis Talvi toona. Ta selgitas, et lestaliste hulka kuuluvad puugid on oma paksu kitiinkesta ja erinevate arengujärkude eriliselt kohastunud ökoloogia tulemusel ajutisele ja nõrgale kulutulele hoopis palju vastupidavad kui mitmed teised rohurindes elavad väikeloomad.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles