/nginx/o/2009/01/09/115208t1hc30e.jpg)
/nginx/o/2023/12/28/15802674t1he732.jpg)
/nginx/o/2013/02/28/1610472t1h6d6d.jpg)
Olümpiavõitja Andrus Veerpalu dopinguskandaali valguses tekib paratamatult küsimus, kas algne valetamisstrateegia oli suhtekorraldaja soovitus või lihtne käsutäitmine?
Kas suhtekorraldaja on osav valetaja?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Pidades kolleegist lugu, ei usu, et ta seda soovitas. Pigem taunis. Aga kokkuvõttes otsustas suusaliit ise,» ütleb Meelis Kubitsa töö kohta anonüümsust palunud ametivend.
Nii suusaliit kui ka Veerpalu püüdsid pärast positiivseks osutunud dopinguproovi andmist teha kõik selleks, et asi välja ei tuleks. Veerpalu teatas
ootamatult tippspordist lahkumisest ja suusaliit uuris maad, kas erru läinud sportlase dopinguproovi tulemused võib avalikustamata jätta.
Äkki tuli aga suusaliidu suhtumises pööre. Suusaliit korraldas pressikonverentsi, kus pisarais olümpiavõitja kinnitas oma süütust ja riigi tippadvokaat Aivar Pilv teatas kohtusõja alustamisest dopinguküttide vastu. Kellegi osav käsi avas Facebooki kommuuni, mis kutsus uskuma Veerpalusse ja korraldas linnades meeleavaldusi.
Veerpalu leer hakkas avalikkust töötlema hästidoseeritud kogustes infoga, mis pidi näitama dopinguküttide ekslikkust. Pikka aega arutles avalik ruum selle üle, kas Veerpalu organism on üliharuldase ehitusega või mitte.
Eduka suhtekorraldustöö krooniks oli «juhuslik» intervjuu Eesti Ekspressis, kui nädalalehe ajakirjanik sattus Veerpalu intervjueerima just sel ajal, kui sai avalikuks õigeks mõistev kohtuotsus.
Veerpalu skandaalis jagunevad inimesed kahte leeri – ühed on need, kes liitunud Facebookis loodud «Usume Andrus Veerpalu!» leheküljega ning teised need, kes peavad viimast kohtuotsust puhtjuriidiliseks jokk-skeemiks, mis jätab mulje, et Veerpalu «kiiruseületamine» salvestati lihtsalt taatlemata kiirusemõõtjaga.
«Mulle tundub niimoodi, et kui Veerpalu oleks üles tunnistanud, oleks Eesti rahvas talle andeks andnud. Ja kogu pinge oleks maas olnud,» jätkab suhtekorraldaja.
Ent tõsiasi on, et ega keegi peale asjaosaliste, kuulsa suusatajaga koos trenni teinud inimeste täit tõde ei tea.
«Keegi meist ei tea, mis on tekitatud ja mis ise tekkinud,» tunnistab üks PR-tegelane.
KPMSi strateegiline nõustaja ja partner Margus Mets, olles ainuke oma nime all teemat kommenteerida julgev spetsialist märgib, et kõrvalseisjana võib Veerpalu juhtumi kommunikatsiooni kohta öelda vaid niipalju, et selles eksisteerib kaks perioodi – aeg enne avalikustamise pressikonverentsi ja sellele järgnev aeg.
«Lihtne on öelda, et esimesel perioodil tehti kõik valesti ning teisel perioodil, kui oli valitud süüdistuse vaidlustamise kurss, oli kasutatud sõnumi- ja suhtlusmudel ainuvõimalik.»
Metsa sõnul pole praeguses kuulsuse- ja rahajanuses maailmas tippsport ammu enam ainult sportlase eneseteostus ja -väljendus.
«See on suur äri ja masinavärk, milles palju suuremate ja väiksemate egodega hammasrattaid (loe: inimesi), kelle jaoks see on igapäevase leiva, mõnele ka kasumi teenimise viis. Ainuke, mida nad oskavad ja milles head on,» ütles Mets.
Masinavärgis, mille paneb käima võitude, saavutuste ja rekorditega kaasnev raha, on ka suured korruptsiooniriskid.
«Liiga paljude inimeste «töö» ja elutöö saab iga avalikuks tuleva dopingujuhtumiga eksistentsiaalsesse ohtu pandud – sellest ka keerutamine, vassimine ja salgamine,» ütles Mets.