Vandeadvokaat Silja Elunurm kutsub üles looma portaali JAHT ehk Jälgi Ametniku Hoolsuskohustuse Täitmist, et kodanikualgatuse korras sundida ametnikke korralikult oma tööd tegema.
Ametnik ei vastuta, sest keegi ei nõua
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Avaliku teenistuse seaduse kohaselt peavad ametnikud oma teenistusülesandeid täitma ausalt, asjatundlikult ja hoolikalt. Euroopa hea halduse tavast ja Eesti haldusmenetluse seadusest tuleneb n-ö teenindusstandard.
Nii peaks hoolikas ametnik olema võimalikult abivalmis ning vajaduse korral juhendama üksikisikut. Ta peaks aitama kaasa seadusliku ning isiku õiguseid arvestava tulemuse saavutamisele. Erasektoris eeldame seda samamoodi, ja teisiti käituv töötaja pikalt enda kohta ettevõttes ei hoiakski. Avalikus teenistuses tundub aga olukord olevat teistsugune.
Miks avalik teenistus enda musti lambaid aedikust välja ei heida või neid muul viisil eksiteelt õigele teele ei juhi? Tilk tõrva meepotis rikub kogu mee maitse ja määritud saavad ka need ametnikud, kes oma tööd hinge ja südamega teevad.
Süsteem ei toimi
Haldusmenetluse seadus lubab esitada regressinõude ametniku vastu, kelle õigusvastane tegevus isikule kahju põhjustas. Avaliku teenistuse seadus lausa kohustab ametnikke süüliselt (st tahtlikult või hooletusest) tekitatud kahju hüvitama. 2008. aastal valminud riigikohtu kohtupraktika analüüs «Kahju hüvitamise nõue riigivastutuse seaduse alusel» autorid ei suutnud leida ühtegi juhtu, kui regressinõe ametniku vastu oleks esitatud.
Ka justiitsministeeriumi 2009. aastal koostatud «Riigivastutuse seaduse muutmisvajaduse analüüs» märgib, et regressijuhtumeid teada ei ole. Analüüsis nenditakse, et võib oletada, et regressinõuded jäetakse enamasti lihtsalt esitamata.
See aga tähendab, et võimukandja on sisuliselt enda tegevusetusega otsustanud maksumaksjatele kahju tekitamise, sest ka ametnike teadlikud ja tahtlikud eksimused hüvitatakse riigi vahenditest.
Ametnikud ringkaitses
Aga ikkagi, miks on nii, et rikkumistest on ajakirjanduses teateid arvukalt, aga ametnike vastutusest ei kuule midagi. Nii oleme tihti kuulnud EASi rahajagamise otsuste ebaseaduslikkusest või arvukatest dramaatilistest juhtumitest seoses sotsiaal- või peretoetuste mittemaksmisega ametnike vigade tõttu. Ent kui asi ei kvalifitseeru väär- või kuriteoks, siis jääb ametniku vastutuseks tavaliselt ainult otsese ülemuse sõrmeviibutus, kui sedagi.
20. märtsi 2013 Sirbis hüüatab Kaarel Tarand enda arvamuse pealkirjas «Välja, välja erakonna seest...» Kindlasti ei ole üha laialdasem ametnikkonna politiseerumine ainsaks põhjuseks sellise tegevusetuse puhul. Kuid võimalik, et üheks põhjuseks see siiski on.
Siia kõrvale asetub veel ametnikkonna teatav ringkaitse – kuidas sa ikka lähed «omale» regressinõuet esitama? Ja kui «oma» on samast erakonnast, siis seda enam. Võimalik, et siin on ka mingi alateadlik grupi meelsust mõjutav kaitsepositsioon – riigil on alati õigus. Ja kui õigus ei olegi, siis vahet pole, vastutust nagunii ei järgne.
Justiitsministeeriumi analüüs lausa soovitab mehhanismi, mis tagaks efektiivsemalt regressinõuete esitamise. Üks võimalus oleks näiteks kohustada kõiki ametiasutusi esitama regulaarselt ülevaateid kahjunõuete ja sellisel alusel omakorda esitatud regressinõuete kohta. Siiani ei ole artikli autorile teada, et oleks astutud mingeidki reaalseid samme selle süsteemi loomiseks.
Rahvas ametnikke jälgima
Kui tegelikult toimiva regressisüsteemi ja seeläbi seespidise puhastumisprotsessi käivitamine käib ametnikele üle jõu, siis oleks aeg kodanikuühiskonnal härjal sarvist haarata. Aktiivne foon selleks on ju olemas. Seadusloomesse kaasatuse üle peetakse tuliseid debatte, kuid samavõrd tähtis on jälgida, kas loodud seaduseid ka järgitakse.
Võimalik, et kodanikuühiskond peab ka vastava kontrollmehhanismi juurutamiseks tulema välja omapoolse initsiatiiviga: näiteks portaal JAHT ehk Jälgi Ametniku Hoolsuskohustuse Täitmist. Vajalik ei ole keskendumine ainult negatiivsele, seega tunnustamist võiksid leida ka professionaalsed ja abivalmis ametnikud, et neid seeläbi esile tõsta.
Lõpurepliik
Artiklit ajendas kirjutama nii igapäevane kutsetöö advokaadina kui ka kummalised telefonikõned pensioniametist. Nimelt on artikli koostajale korduvalt helistatud, tuletamaks meelde, et vanemapensioni saamiseks tuleks esitada avaldus.
Võiks ju öelda, et see on hea, ametnik hoolib. Viimane telefonikõne oli aga eriti veider, kui kõnelev ametnik märkis, et mulle antakse «profülaktiline tähtaeg» 10. aprill 2013 selle avalduse esitamiseks.
Kui küsisin, et mis tähtaja mittejärgimise korral juhtub, öeldi lihtsalt, et nemad on saanud enda ülemustelt korralduse kõikidele isikutele selline info edastada. Niisiis tärkas minu peas küsimus: «Kas see oli nüüd head haldustava järgiv ametnik? Või hoopis politiseeritud ametnik, kes peab tagama teatava poliitloosungi elluviimise?»