Õlletehasest meelelahutuslinnakuks

KUIDAS SÄILITADA PÄRANDIT? Gamle Carlsberg ehk Taani õllehiiu endisaegne tootmislinnak Kopen­haagenis Valby linnaosas hingitseb uute hiilgeaegade ootuses, turistieurosid kukrusse kogudes. Foto: Rain Uusen

Carlsbergi õllebrändi sünni- ja kasvamise lugu nõretab peredraamadest, käskudest-keeldudest-nõudmistest ning isa ja poja omavahelistest mõõduvõtmistest – kumb on targem, osavam või uuenduslikum maailmale humalajooki tutvustades.

Carlsbergi bränd ja Jacobseni kirju perelugu on aga taanlastele emotsionaalselt siduv ja kultuuriliselt ülitähtis, mistõttu ulatub selle mõju läbi aastasadade jätkuvalt ka tänapäeva.

Selle ilmekaks monumendiks on uhkete tulevikuplaanidega Carlsberg City – Jacobseni perekonna algupärase tootmislinnaku ümberkujundamise usk ja lootus tänapäevaseks, kvaliteetseks kultuuri-, meelelahutus- ja elukeskkonnaks, et Carlsbergi mõrumagus maitse mälus ning maitsemeeltes ei tuhmuks.

Et humalalõhn vanadest tellisemüüridest värskesse õhku ei haihtuks, avati 2005. aastal Valbys Vana-Carlsbergi õlletehases ka väike, kuid oluline Jacobseni pruulikoda, hoidmaks elus siinsamas sündinud traditsioone.

Aga euroaluste kaupa suuri õlletünne siin kokku enam ei keedeta, praegu tehakse katsetehases vaid täppistööd. Õllenaudingu saavad siinsest toodangust kätte ainult osavad ja kavalad õllegurmaanid.

Altruismipisik perekonnas
Karlimäe-nimeline õlletehas (www.visitcarlsberg.dk) näitab selle asutaja, isa Jacob Christian Jacobseni (1811–1887) püüdu rajada dünastiamonument, täisväärtuslik perefirma, mida peresiseselt käest kätte, isalt pojale edasi pärandada, koos teadmiste ja kinnisvaraga. Seetõttu otsustas isa uhkelt tehasemäele poja järgi nime õnnistada.

Loomulikult ei sujunud neil kõik nii lustlikult ega libedalt, sest pingeid isa ja poeg Carli (1842–1914) vahel oli rohkem kui õlles humalaid.

Kui isa aeg ja armastus läks enamjaolt õlle arendamisele ja turgude võitmisele, suutis poeg Carl oma tähelepanu jagada juba rohkem üldkultuuriliselt, kulutades väga suure osa oma ajast, tähelepanust, aga ka varandusest kunstile – selle nautimisele ja kogumisele.

Samas on isa ja poja õlleduellide keskmes siiski tunda vastutust ühiskonna ja kultuurielu ees ning altruismi. Näiteks kui Emil Christian Hansen Carlsbergi tehases 1883. aastal puhta pärmi ootamatult välja võlus, mis aga õllekvaliteeti hüppeliselt, vaat et revolutsiooniliselt parandas, jagas Jacobseni perekond seda uudissaavutust vaatide viisi ka kõikidele teistele õlletöösturitele – tasu tahtmata.

Carli kunstiarmastuse särava pärlina avati 1897. aastal tema toetuse ja doteerimise abil Uus-Carlsbergi Glyptotek (www.glyptoteket.com), et oleks koht, kuhu oma kunstikogu avalikkusele vaatamiseks välja annetada.

Kunstimuuseum, mis lõplikult valmis 1906. aastaks ja mida 1996. aastal ka laiendati, on nüüdseks pälvinud rahvusvahelise tunnustuse ning taanlaste jäägitu armastuse – kogust leiab enam kui 10 000 kunstitaiest kahes peamises kogus, neist esimeses tutvustatakse läänekultuurilise vahemerehälli keskaegset kunsti ja teises hoitakse Taani ja Prantsuse tõlgendusi 19. ja 20. sajandist.

Võimas tulevikunägemus
Suur osa endisaegsest tehaselinnakust on puretud siiski ajaratta hammaste vahel kiviklibuks, kuid säilinud on kompleksi kõige originaalsem osa, mis nüüdseks on kaitse all nii paberil kui mõtteis.
2007. aastal kuulutati välja Carlsbergi linnaku arendusprojekti võitja, eesmärgiga tuua 33 hektari suurusele maa-alale tagasi elu ja inimesed, aga muidugi ka muud rõõmud, nagu raha, sest ka turistid ei taha ju tolmuvaid õllepudeleid mitu korda vaadata.

Rahvusvaheliselt välja kuulutatud arhitektuuri- ja detailiplaneeringukonkursile laekunud 221 pakkumisest valiti välja Entasis – Taani arhitektide ettevõte, kes pakkus lahenduseks kontseptsiooni avalikust ruumist, mis «avab end inimestele aedade, väljakute, arhitektuuriliste monumentide, tänavate ja alleedena, läbipääsude ning, viimase, kuid mitte vähem olulisena, eraomanduses hoonetena, mis on siiski ligipääsetavad ka avalikult.»

Olulise lisandusena on plaanitud pikendada rongi- ja metrooliine Carlsbergi linnakuni, et tagada parem ligipääs ja kiirem ühendus Kopenhaageni südalinnaga.

Üks endise Uus-Carlsbergi modernsematest tehasehoonetest on kavas muuta tõeliselt särtsakaks meelelahutusoaasiks, milles jääks alles autentne sisekujundus õlletootmisseadete näol, kuid mille ümber leiavad inimesed tegevust klubides, baarides ja kunstigaleriides.

Igale tehasekompleksi hoonele on arhitektid mõelnud hoolsalt oma funktsiooni, nii et saaks tutvuda küll hiilgeaegu elanud linnaku kunagise päriselu ja pärandiga, kuid et oleks seejuures põhjust pühkida vanalt, nüüdseks seisma pandud sisseseadmelt iga päev tolmu, sest rahvas on majas.

Kriis lõi siingi plaanid sassi ja nii on üle viie aasta jäänud plaanid vaid paberile ning tehasehoone seintele. On oodata, et aastatel 2014–2015 hakkavad suure plaani esimesed väikesed ideed samm-sammult siiski juba teostuma.

1906. aastal vana ja uue, isa ja poja Carlsbergi-tehased ühtseks tootmiseks liitnud ajaloohõngulises linnakus võib praegu panna tähele juhuslikku tegevust. Paljud siin ruume või maad rentivad ettevõtjad või organisatsioonid saavad aastase lepingu alusel pesitseda Carlsbergi tulevikulinnakus lausa tasuta – et oleks mingigi elu- ja äritegevus.

Ka kohalik supermarket ei maksa üüri, vaid töötab selleks, et piirkonda tööle ja elama jäänutel oleks koht, kust süüa ja vetsupaberit osta. Suviti meelitab seikluspark järelkasvu humalalõhnalisse Gamle Carlsbergi.

Carlsberg õllena kihiseb edasi. Kas aga Carlsbergi mälestus ja sellega seotud rahvuslikud emotsioonid elujõuliseks äriplaaniks ning atraktiivseks teemapargiks lähiaastatel vormuvad, on praegu keeruline kinnitada.

Rotermanni kvartal otsib oma kohta

Rotermanni kvartali esindaja Tõnis Sõõrumaa, mida õpetas tööstuskvartali arendamine?

Edukas tööstuskvartal peaks vältima nn kaubanduskeskuse efekti ja toimima nii äri- kui ka elukeskkonnana. Tallinnas ei ole peale vanalinna, mis pole samuti täiesti autovaba, paika, kus ostlemine on lisategevus jalutamisele, kunsti ja kultuuri nautimisele, sõpradega kohtumisele. Edu ei sünni üleöö, sest kasutu ja suletud linnaruumi mainest vabanemine võtab inimeste teadvuses aega.

Kuidas leida tasakaalu äri- ja emotsionaalsete argumentide vahel, et mida lammutada ja mida taastada?

Viimaste kümnendite jooksul on kogu Euroopas erilist huvi tuntud just sadamapiirkonna ja endiste tööstuskvartalite arenduse vastu. See tuleneb aga omakorda sellest, et eriti ajaloolise kesklinna tähendus on inimeste jaoks taaskujunemas ja suurte kaubanduskeskuste võlu vähenemas.

Teiselt poolt aga ei suuda üksikute hoonete või pindade arendused enam reklaami virvarris olla nähtavad ja müüdavad. Seetõttu ongi suurenenud tervik­arenduste – linnakvartal, sadamapiirkond, äritänav – osakaal ja sagedus. Kõik edukad linnakvartalite arendused Euroopas on olnud multifunktsionaalsed, kus on loodud terviklahendus elamiseks, töötamiseks, ostlemiseks ja puhkamiseks. Tegelikult on väga raske leida tasakaalu äriliste ja emotsionaalsete argumentide vahel.

Ühelt poolt on vanade tööstushoonete taastamine kallis. Teisalt ei saa praegu Eestis kunsti- ja kultuurivaldkonna ettevõtmistelt küsida üüri, mis tagaks ka arendajale edu. Tervikliku kvartali loomiseks on aga vaja kunsti- ja kultuuriasutusi.

Kuivõrd on Rotermanni kvartal suutnud järgida algset visiooni ja mil määral on reaalne elu teinud korrektiive selleks, et olla majanduslikult elus?

Esialgses visioonis oli planeeritud Rotermanni kvartal kui ühenduslüli linnakeskuse ja mere vahel – kvartali geograafilisest asukohast tulenevalt oli see realistlik eesmärk, kuid kahjuks ei ole see hakanud tulenevalt nn mereala arenduse venimisest toimima nii kiiresti ja sellises mahus nagu eeldasime. Lisaks on kvartali sise­struktuur keerukam ja huvitavam, kui seda ühenduslülile vaja oleks. Seega oli vaja muuta kvartali olemust rohkem sihtkohaks, kuhu oleks põhjust tulla, mitte sattuda.

Rotermanni kvartalis on palju unikaalseid kauplusi ja teenuseid, mida saab tarbida vaid kohale tulles – kvartal on atraktiivne nii kohalikele kui turistidele.