Suhtekorraldaja Meelis Kubits: veendumused tuleb alla suruda

Kommunikatsioonibüroo Corpore juht Meelis Kubits hoiab juba mitu aastat enda käes kõige mõjukama suhtekorraldaja tiitlit. Viimast keegi ametlikult välja ei anna, aga see-eest kõik teavad seda. Foto: Toomas Huik

Mis on ühist olümpiavõitjal Andrus Veerpalul ja suurärimehel Toomas Annusel? Kui häda käes, annab neile nõu suhtekorraldaja Meelis Kubits.

Kaua te suhtekorralduses olete olnud?

Üle 18 aasta. Suhtekorraldusbüroo Corpore asutas 1998. aastal AGE Com, millega meie – Kubits ja Hannes Hamburg – ühinesime. Enda suhtekorraldaja tegevuse algust arvestan 1995. aasta veebruarist, mil Tina tänava keldrist saatsin esimese pressiteate.

Miks ja kuidas selle valdkonna valisite?

Kõik kihvtimad asjad elus on üks suur ja puhas juhus.

Kui intervjuud kokku leppisime, ütlesite, et suhtekorralduses mingit raha ei liigu. Corpore teenis tunamullu 1,5 miljoni eurose käibe juures 380 000 eurot kasumit, millest 318 000 maksti välja dividendina. 2010. aastal võtsite välja 3,1 miljonit krooni. Kuidas sellega siis on?

Kõik on suhteline. Suhtekorraldus ärina on ülehinnatud. Kuna oleme ajakirjanikele lähemal ja oleme neile arusaadavad inimesed, tunduvad seetõttu teile need numbrid suured.

Te mõtlete, et me võrdleme teie palka oma palgaga?

Absoluutselt. Kui aga asetame selle äri Eesti majanduse konteksti ja võtame näiteks meie vanemad vennad advokaadibürood, siis on meie turu kasum kokku väiksem kui juhtiva advokaadibüroo kasum. Suhtekorraldus on ülemüstifitseeritud ala, tundub, et siin on mingisugune tohutu raha ja mõju, kuid see tuleneb sellest, et puutume ajakirjanikega rohkem kokku kui mõne teise valdkonna esindajad.

Ja kuna meil on kolleege, kes kommenteerivad kaks korda päevas kõike, mis liigub, jääb selline mulje, et suhtekorraldajad pidevalt kuskil toimetavad ja keegi selle eest maksab. Aga ma arvan, et nende kommentaaride eest, mida iga päev portaalidest loeme, ei maksa keegi.

Ent ikkagi 3,1 miljonit krooni! Sellest suurem osa läks teile.

Absoluutselt. Eks me kõik elame üks kord ja dividendide väljavõtmine sellistes partnertüüpi ettevõtmistes, mis on teabeettevõtted, olgu need siis advokaadibürood, reklaamiagentuurid või audiitorfirmad või investeerimispangad, hästi levinud, sest meil pole vajadust põhivarasse investeerida. Pole vaja kontol hoida suuri summasid. Meile on oluline, et palgad oleksid makstud, riigimaksud tasutud ja ülejäänud teeme enda jaoks.

Jäite seega majandustulemustega rahule?

Minul pole ettevõtjageeni. 10 aastat tagasi oli selge, et minust ei saa klassikalist ettevõtjat. Suhtlen nendega palju ka töövälisel ajal ja reisime koos ja teeme nalja. Siiski, kui me veedame nädalavahetuse koos ja tagasi tuleme, pean ma aru saama, et elan üürikorteris Tallinna kesklinnas ja tulen jalgsi iga hommik kell 8 tööle, mitte suure Mercedese ja autojuhiga. Kõik on suhteline.

Kui teil pole ettevõtjageeni, kes siis firmast turuliidri teinud on?

Konsultatsiooniäri on oma olemuselt teenindusäri. Kui me oma tööd hästi teeme, saame ka hästi makstud. Kui mul oleks ettevõtjageen, siis ma ehk müüks neid viinamarju siin (osutab laual asetsevale puuviljavaagnale).

Ostaksin odavalt ja müüksin kallimalt maha ning magaksin kokkuvõtvalt rahulikumalt. Ma olen õnnelik inimene, kuna saan teha tööd, mis mulle meeldib. Mulle makstakse selle eest, mul on kõht täis, saan reisida ja rahast jagub ka lähedastele. Tunnen end suveräänselt ega pea rippuma riigi nisa küljes ja käima parteikontoris kulpi löömas.

Ütlesite, et magaksite paremini. Mida selle all mõtlete?

Selle töö põhierinevus mõnest teisest ametist on see, et päris paljusid igapäevatöid võtame väga isiklikult. Seda tööd ei ole võimalik teha nii, et kell 5 paned ukse kinni ega võta muret kaasa.

Praegu on küll olukord stabiliseerunud, aga mäletan, et 5-6 aastat tagasi nägin jaanuarikuu esimestel päevadel unes kümmet meie tähtsamat klienti. Kui palju on unes nähtud ebaõnnestunud pressikonverentse konfidentsiaalsel IPO perioodil! Ma elan seda enda sees piisavalt põhjalikult läbi.

Te esindate inimesi, kellest on avalikkusele jäänud kahtlane mulje: Toomas Annus, Oliver Kruuda. Kuidas selliste ärimeeste usalduse olete võitnud?

Meie ühiskonna suur mure on, et pea kõik Eesti soost ettevõtjad on mutta tambitud. Eesti ettevõtja on meie ühiskonna alustala ja kui see seltskond kaob, kaob ka suveräänsus. Jäävadki meie raha eest Kajaani ja Kuopio vahel lendavad tarkpead ja neid kummardavad poliitikud.

Corporel on 70–80 klienti ja nimetatud ettevõtjatele kuuluvad firmad on osa neist. Kuna nad on ühiskonnas tuntud inimesed ja nende ettevõtted on tuntud, paistavad nad palju silma, aga nende roll meie portfellis on selgelt olnud ülehinnatud. Corpore tuludest tuleb suur osa rahvusvaheliste organisatsioonide teenindamisest, millele avalikkus tähelepanu ei pööra.

Ühe suhtekorraldusbüroo asutajad õppisid golfi mängima ning siis hakkasid klubides rikkaid inimesi ära rääkima. Kuidas firmad alguse saavad?

Golfiväljak on väga vale koht, kust oma äri alustada. Kui teed tööd, tekib ka usaldus ning siis ei tohi joosta kliendi juurde ja talle kirvega suurt arvet selga lüüa.

Kas suhtekorraldaja on pressiteate vorpija ehk keegi, kes üritab oma kliendile tasuta reklaami saada rumalate ajakirjanike kulul, kes sel juhtuda lasevad?

Nii nagu ajakirjanike seas, on ka suhtekorraldajate hulgas erinevaid inimesi. Kui ajakirjanikud peavad treima kiireid nupukesi, tihti tõlkenupukesi ja samas tegelema uuriva ajakirjandusega, mis pakub neile intellektuaalset rahuldust, siis meil on samuti väga palju pressiteadete kirjutamist, aga ka rohkesti strateegilist nõustamist.

See, mille nimel elatakse, on väärtuslikud tehingud, IPOd või suured erastamised. Need on need, mille üle on endal ka uhke tunne.

Aga mis siis teie eesmärk oleks?

Eesmärk sõltub kliendi soovist. Mina defineerin oma tööd nii, et katsun leida ühisosa ajakirjanduse huvi ja kliendi ärihuvide vahel. Meie ülesanne on teha teid mõlemaid õnnelikuks sellisel viisil, et jääksite ellu. Me elame väikeses riigis ja kui allikad lähevad ajakirjanikega tülli, siis kaob usaldus.

Millised viisid on negatiivse asja positiivsena näitamiseks, saaksite mõne näite tuua?

Oodake, toon tänase lehe. (Intervjuu toimus enne Mart Laari ametisse nimetamist – toim.) Palun väga. Postimehe esiküljel on uudis ja pilt ratastoolis Mart Laarist, kes käis rahanduskomisjonile tutvustamas oma rahanduspoliitilisi vaateid kandideerimaks Eesti Panga nõukogu esimehe kohale.

Pärast sellist pilti ratastoolis riigimehest on väga keeruline komisjoni liikmetel jääda ükskõikseks ja mitte anda talle toetust. Ometi me teame, et küsimus pole Laari rahanduspoliitilistes vaadetes. See ei huvita kedagi.

Küsimus on selles, kas nõukogu esimees peab olema poliitiline või apoliitiline figuur. Küsimus on tema CV puhtuses. Küsimus on, kas Mart Laaril on piisavalt tahtmist ja füüsilist võimekust seda tööd teha. Aga seda me ei aruta. Kahtlemata hääletab rahanduskomisjon, kas just üksmeelselt, aga Laari poolt.

Olen seda meelt, et Eesti riik peab hoolitsema oma inimeste eest ja kindlasti hakkame jälgima, mis saab näiteks Raivo Aegist ning loodame, et ta ei lähe turvafirmasse projektijuhiks. Et inimesed, kes on Eesti ellu oma panuse andnud, satuvad väärikatele positsioonidele. Aga me võiksime ka sellest avalikult rääkida. Mina siit ei saa aru, et Mart Laar on parim mees keskpanga nõukogu esimehe kohale. Eriti keskkonnas, kus Jaan Männik, keda mul pole au tunda, on kõvasti tuulutanud keskpanga seife.

Kommunikatsioon on kõvasti muutunud. Kui veebruaris tulid esimesed elektriarved ja pool Eestit röökis, ütles majandusminister Juhan Parts selle peale, et vaat kui tore, et räägime elektrist kui kaubast.

Et inimesed arutavad selle üle, miks me maksame rohkem kui Soomes. Minu meelest on see fenomenaalne. Ma vaatan seda kõrvalt ja naudin, et ongi mingi kommunikatsioon, mille künismiaste on selline, et tuleb lihtsalt aplodeerida. Ja turg ostabki selle jutu ara. Uskumatu lugu.

Kas on tulnud ette olukordi, kus olete pidanud maha suruma isiklikud veendumused?

Kindlasti on tulnud ette selliseid olukordi. Eks see ole ühe professionaalse konsultandi tunnus. Kui teeksin ainult seda, mis mulle meeldib ja korraldaksin kommunikatsiooni ettevõtetele, mis mulle endale sümpaatsed on, siis peaksin minema neisse ettevõtetesse tööle või teenima raha, et need endale ise osta. Selles mõttes on keeruline müüa midagi, millesse sa ise ei usu.

Teilt pärineb tsitaat: «Keerulistel hetkedel peame küsima, kes meile siiski palka maksab. On silmakirjalik arvata, et PR on avalikkuse teenistuses. Oleme klientide poolel.» Sellist lauset lugedes tekib küsimus, miks me peaks uskuma seda, mida meile räägite?

Aga miks te ei peaks uskuma? Kust on pärit arusaam, et meie kliendid tahavad oma tegevuse kohta saata avalikkusele valelikke sõnumeid. See küsimus on valesti esitatud. See, et me oleme klientide poolel, on elementaarne.

See, kui mõni inimene kuskil ülikoolis arvab, et suhtekorraldajal on mingisugune tohutu missioon kuskil, siis alati on võimalik tulla turule, teha selline büroo, panna talle nimeks osaühing Missioon ja tegeleda Eesti ühiskonna paremaks muutmisega.

Ma tsiteeriks juudi rabi, kes ütles, et ei saa muuta maailma, saab muuta iseennast. Eesti ettevõtja on ammu välja kasvanud sellest, et soovib edastada valelikke teateid ja kasutada selleks kõrgelt makstud suhtekorraldaja abi.

Corpore liitus mullu kevadel kommunikatsioonibürooga JLP. Tänavu talvel läksid teie teed lahku. Mis juhtus?

Tegime JLP aktsionäridega aktsiavahetuse lepingu. Mõte oli selles, et säilitame oma iseseisvuse, aga kolime kokku ja katsume ühtsete aktsionäride baasil oma äri kasvatada.

Ei juhtunud midagi traagilist, vaid sellisel kujul sünergiat, nagu me ette kujutasime, ei tekkinud. Kristi Liiva on olnud väga tugev administraator väga suurtes institutsioonides ja ettevõtetes. Mina olen töötanud ühes ettevõttes. Selge on see, et see ettevõte on nii kujunenud nagu mina olen arenenud. Kahe suhteliselt tugeva identiteedi koostöö võib õnnestuda, aga võib ka mitte toimida.

Kui lihtne või raske on praegu uut bürood püsti panna?

Suhtekorraldusbürood on alati olnud väga lihtne asutada. See ei ole litsentseeritud valdkond, ei eelda väga tugevat akadeemilist ettevalmistust nagu advokaadibürool, ei vaja suurt investeeringut. Nii et asutamine on lihtne.

Suhtekorraldusbüroo pidamine ja arendamine – selle edukusele saab anda hinnangu pärast kolme-nelja aastat. Siis, kui on üle elatud esimene kriis. Siis, kui tulevad esimesed ambitsioonikad töötajad ja ütlevad, et tahavad ka partneriks saada, tuleb nendega läbirääkimisi pidada.

Siis, kui esimesed kaks suurt klienti, kes alguses olid portfellis ja kellega tundus, et purjetame elu lõpuni ja saame väga rikkaks ning ostame endale välismaal palju maju, lähevad ära.

Siis, kui saad aru, et sel ajal, kui sa jaanipäeval puhkasid ja kliendil puhkes kriis ning sa ei võtnud toru ja ta suvel läks teise büroo juurde. Need kõik näited tulevad kuskil 3-4 aasta jooksul. Ettevõttel, mis saab 3-4 aastat hakkama, on kõik eeldused püsima jäämiseks. Asutada on lihtne, aga pidada keeruline.

Kui raske klientide saamine on? Kas need on ettevõtete vahel ära jagunenud või tekib uusi firmasid nii palju juurde, et jätkub kõigile?

Praegu on mingisugune stabiilsus olemas. Suur osa ettevõtjaid teeb koostööd nendega, kellega on pikka aega tegutsetud. Minu jaoks on hoomamatu see, et juurde tuleb palju Euroopa raha. Mulle tundub, et kuskil käib suuremat sorti susserdamine.

See ei puuduta ainult suhtekorraldamist. Konverentside turul näeme fenomenaalseid hankeid. Korruptsioon ei ole ammu see, et kodanik läks rahapajaga valitsusse ja sai vastu tehase. Korruptsioon on ka mõjuvõimuga kauplemine.

Mulle tundub, et Euroopa maksumaksja rahaga saaks paremini ümber käia. Mind ideoloogiliselt häirivad inimesed, kes istuvad Euroopa ja Eesti maksumaksja nisa küljes ja teevad seejuures riigimehelikku nägu. Selline katse iga hinna eest end riigieelarve külge aheldada või pseudokonkursside korraldamine on väga levinud ja taunitav.

See on ka põhjus, miks teeme palju koostööd ettevõtjatega, sest nende otsus valida büroo on väga isiklik, see on adekvaatne ja siin pole korruptsiooni, pole sümpaatiat ega muud mõjutust. Ettevõte on oma otsustes suveräänne, ametnik või euroraha jagaja ei pruugi olla.

Tihtipeale toonitate mõnd teadet saates, et ärge mind mainige. Ent neil kordadel üritate ilmselgelt avalikku arvamust kellegi kasuks mõjutada. Kui aus see teie meelest on, jätta avalikkusele vale mulje?

Aga kuidagi teistmoodi ei saagi seda ette kujutada. Me saadame palju pressiteateid ja oleme ainult tehniline edastaja.

Ma ei räägi sellest. Kui Oliver Kruuda Kalevi maha müüa otsustas, võtsite oma klientidelt teda kiitvaid kommentaare ja saatsite laiali justkui nende enda algatuse ja keelasite sealjuures mainida, et need tulid teie büroost. See oli ilmselge avaliku arvamuse kallutamine Kruuda poolele.

Mitte oma klientidelt, vaid nendelt inimestelt, kes Oliveri hästi tunnevad ja kellest juhtumisi mõned võisid olla meie kliendid. Natuke palju on heita avalike suhetega tegelevale ettevõttele ette, et ta üritab avalikku arvamust kujundada või suunata. Ma käsitleks seda kui komplimenti.

Ajakirjandus saab tihti teate otse kliendilt ega saa tegelikult kunagi teada, kes on selle koostanud. Ma ei saa aru, milles on see vahe.

Kas naudite varjus olemist?

Ma ei ole kuidagi varjus. See, et ma ei tulista nädalas mingeid mõtteid välja, mida ma Eesti inimestest või poliitikast arvan, ei tähenda, et ma varjus olen. Öelda tuleb siis, kui on kogunenud selline südamevalu, mida tahad edastada. Ei ole hea toon, kui nõustajast saab endast meediategelane, see võib hakata häirima meile olulisi sihtrühmi.

Kui tihti lööte lehe lahti ja näete, et üks sõnum on täpselt teie tahte järgi edastatud ning ajakirjanik on jätnud tegelikult olulise nüansi tähelepanuta?

Hetki on igasuguseid, on selliseid, kui löön lehe lahti ja mõistan, et oleksin pidanud treialiks hakkama. Loomulikult on ka olukordi, kus on põhjust rõõmu tunda.

Te nõustasite Andrus Veerpalu. Kas usute olümpiavõitja süütusesse või võtsite teda kui klienti, kes esitas tellimuse?

Ma olen selle teemaga kokku puutunud pisteliselt spetsiifilistel hetkedel. Päris kindlasti ma ei hakka seda avalikkuse ees lahkama. Selles loos on nõustaja käed olnud seotud. Siin polnud ka klassikalist kliendisuhet. Olid inimesed, kes viisid meid kokku.  

Kui Veerpalu oleks dopingutarvitamise üles tunnistanud, siis rahvas oleks talle andeks andnud. Kas see poleks olnud mõistlikum?

Elu ei koosne vaid pealkirjadest, kuigi meile vahel nii tundub. Andrus mõisteti õigeks ning see, et inimesed jagunevad kahte leeri selle otsuse tõlgendamisel, on samuti mõistetav. Mind aga häirib jubedalt see tagantjärele targutamine, kuidas oleks ja kuidas poleks pidanud käituma. Meil fetišeeritakse suhtekorraldajate rolli üle.

Kui palju te ise selle skandaali ajal nõu pakkusite ja kui palju täitsite klientide soovi ja juhiseid?

Ma ei pakkunud mingit nõu. Vahel küsiti ja teinekord küsiti rohkem. Ajakirjanikega ma peaaegu ei suhelnud, see poleks midagi juurde andnud.
 

Kommentaar

Ehkki esimesed ettevõtted tähistavad tänavu täisikka jõudmist, on suhtekorraldusturg tervikuna veel alles teismeliseeas ehk väljakujunemata.

Põhiliseks kapitaliks on pikaajalised usaldussuhted ettevõtluskogukonnas, mitte loovlahendused ning napilt on nii rahvusvahelist töökogemust kui ka uuendusmeelsust. Ärimahtude hüppelist kasvu majanduskeskkond mullu ei soosinud ega tee seda ka tänavu.

Kristi Liiva, JLP omanik ja konsultant