/nginx/o/2013/04/18/1698368t1h7d77.jpg)
Kindlustusseltside liit on seisukohal, et üleujutuspiirkonna majade kindlustamine oleks ülekohtune kindlustusvõtjate suhtes, kes on end kindlustanud ootamatu ja ettenägematu õnnetuse vastu.
Kindlustused: üleujutuspiirkonna majade kindlustamine oleks ülekohtune
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti Kindlustusseltside Liidu (EKSL) juhatuse liikme Andres Piirsalu sõnul on teema kahtlemata väga valuline nende koduomanike jaoks, kes peavad üleujutusega silmitsi seisma enam-vähem igal aastal. Ent tema sõnul pakub kindlustus reaalset kasu siiski olukorras, kui inimene otsib rahalist leevendust ootamatu ja ettenägematu õnnetuse korral. «Kui mingi sündmus leiab aset igal aastal, siis ei saa seda lugeda ootamatuks ja ettenägematuks õnnetuseks,» tõdes Piirsalu.
«Kui kindlustusmaksete kogusummast hüvitatakse järsku hoopis kahjud, mis on tekkinud kindlast sündmusest, siis on see ebaõiglane nende kindlustusvõtjate suhtes, kes on kindlustanud end ettenägematu õnnetuse vastu,» lisas ta.
«Teisalt oleks ka kindlustusmakse ülisuur, see võib olla isegi suurem kui inimesele tekkinud kahju,» lausus Piirsalu, kelle sõnul on seega ainsaks reaalseks lahenduseks panustada kahjuennetuse meetmetele, olgu selleks siis tõkked, vara ümberpaigutamine, ümberehitamine vms.
Inimeste teadmised kindlustusest vähenenud
Piirsalu peab paslikuks minna ajas tagasi ning meenutada, mis on kindlustus ning kust see üldse alguse sai. «Teatavasti on kindlustus oma olemuselt inimeste omavaheline kokkulepe moodustada «vastastikuse abistamise kassa», millega kaetakse ootamatu ja äkilise õnnetuse tagajärjel mõnele selle kokkuleppe osalisele tekkinud rahaline kahju,» selgitas Piirsalu ning lisas: «Kindlustusseltsi ülesandeks on jälgida ja tagada, et selles ühiselt moodustatavas kassas oleks kogutud piisavalt raha kahjude hüvitamiseks ning vastavalt kindlustuslepingu sõlminutega kokkulepitud tingimustele ka kahjud hüvitada.»
Näiteid kindlustuse laadsetest kokkulepetest leidub juba vanas Sumeris ja Babüloonias rääkimata sarnastest viidetest Piiblis ning hilisemastki ajalooperioodist.
«Kahetsusväärselt on inimeste teadlikkus kindlustuse toimimise aluspõhimõtetest ajaloolise järjepidevuse katkemise tõttu nõrgenenud. Enne teist maailmasõda oli Eestis sadu väikseid vastastikuseid kindlustusseltse, mille kogutud rahaliste vahendite administreerimist kontrollisid omavahel kindlustuslepingu sõlminud inimesed kindlustusseltsi asemel ise,» ütles Piirsalu.
Ta tõi näiteks külaelanike poolt külades ja valdades käivitatud «tulekindlustuskassad», millega liitunud külaelanikud panustasid neisse ühiselt raha, makstes kindlustusmakseid ning saades siis tulekahju korral sealt oma kodu taastamiseks rahalist hüvitist.
Piirsalu sõnul tunnetasid siis veel inimesed paremini, mida üldse saab kindlustada ja mida mitte. Samas oli sellistel lahendustel ka oma hind – teenus oli võrreldes tänapäevasemate lahendustega kohmakas ja kallis.
«Selle näite põhjal võiks küsida, kas inimestel, kes igal aastal üleujutuse tõttu kannatavad, oleks ehk mingi motivatsioon luua koos oma kahjude katteks omavahel sarnane «vastastikuse abistamise kassa» ehk sõlmida kindlustusleping, mille vahenditest kaetakse üleujutuspiirkonnas kõigile selle lahendusega liitunutele needsamad igal aastal tekkivad kahjud? Ilmselt mitte, sest sellise ühiskassa kaudu saavad igale lepinguosalisele kaetud needsamad kahjud, mille katmiseks ühiskassa moodustati,» tõdes Piirsalu.
«Sisuliselt oleks kindlustusmakseks tasutud summa ju sel juhul ligilähedane kahjuhüvitisega, kui eeldada, et sedalaadi ühiskassa võiks üldse ots-otsaga kokku tulla. Samas lisanduksid veel ka selle ühiskassa administreerimisega seotud kulud. Kokkuvõttes oleks kindlustusmakse kõrgem kui tekkinud kahju,» märkis ta.