Millal tuleb pidu Vene börsi tänavale?

Ene Õunmaa. Foto: swedbank

Miks Venemaa ettevõtete aktsiaid ei armastata? Miks on alanud aastal Venemaa aktsiaindeksid miinuses, samas kui Ameerika börsid teevad aina uusi tippe?, kirjutab Swedbank Venemaa Aktsiafondi fondijuht Ene Õunmaa.

Vene börsi esimese kvartali tulemuste seas on 2013. aasta esimene veerand üks Venemaa ajaloo nõrgemaid. Käesolevale aastale on jäänud alla vaid 1996. aasta, kui kommunistid võitsid Duuma valimised, 1998. aasta, kui toimus Venemaal finantskriis ning 2008. aasta, kui maailma tabas finantskriis. Ajalooliselt on aasta algus Vene aktsiaid pigem soosinud.

Möödunud aasta oli finantsturgudel mõnes mõttes erakordne, häid tootlusi said nii aktsia- kui ka võlakirjainvestorid. Samas Venemaa aktsiatesse investeerinud ei ole saanud peost täiel rinnal osa. Kõrgem risk pole pakkunud kõrgemat tootlust. Eelmisel aastal tootsid  Venemaa aktsiainvesteeringud keskmiselt vaid 11 protsenti, mis on ligi 5 protsenti vähem kui arenevad turud keskmiselt. 

Õli lisas tulle Küprose kriis

Märtsikuu esmaspäeval, kui investoritele anti võimalus reageerida uudisele, et Küprose pankade suurhoiustajad peavad lõpuks võetud riski eest maksma, langes Venemaa börsiindeks 2,7 protsenti. Aktsiate müük jätkus ka järgmisel päeval.

Venelased on juba aastaid armastanud Küprost sealse soodsa maksusüsteemi tõttu. Küprosel registreeriti  ettevõtteid ja mõnel hinnangul on Küprose pankades 15 miljardi euro ulatuses jõukate venelaste sääste. See oli üle poole kõikidest välismaistest hoiustest ning pea veerand  kogu Küprose pangandussektori deposiitidest.

Erilise löögi all olid Venemaa pankade aktsiad, sest nende laenuportfell sisaldab Küprose residente. Reitinguagentuur Moody’se hinnangul on viimase maht 23-30 miljardit eurot, mis oleks ca 3 protsenti kogu Venemaa pangandussektori laenuportfellist. Suure tõenäosusega on mõju Vene pankade laenuportfelli kvaliteedile siiski minimaalne, sest Küprosel registreeritud Vene ettevõtete peamine majandustegevus on üldiselt mujal.

Vene eraisikute säästude kaotus võiks teoreetiliselt mõjutada Venemaa tarbijakindlust, kuid arvestades antud raha iseloomu ja venelaste armastust soetada Euroopas kinnisvara, siis tõenäoliselt poleks suur osa sellest rahast Venemaa sisemaisesse tarbimisse kunagi jõudnuki. Lisaks olid New York Times’i andmetel mitmed oligarhid saanud juba varem hoiatuse ja osa Vene päritolu rahast lahkus enne kriisi kulminatsiooni. Väidetavalt ei ole seetõttu Putinil oligarhidelt suurt survet Küprosel hoiustatud raha päästmiseks. Küll aga võib antud kriis tuletada hoopis meelde, et ka hoiustamine on seotud riskiga, mistõttu teeb nii mõnigi jõukas venelane seda edaspidi kohalikus pangas.

Täna puuduvad andmed, kas ja kui palju Küprose kriis Vene majandust võiks mõjutada. Börsid ei armasta ebakindlust ning see teadmatus oli aktsiatest loobumise põhjuseks. Taolised perioodid loovad soodsaid võimalusi, vähemalt pikaajaliselt. Ida-Euroopa suurima panga, Sberbanki aktsia kaupleb odavatel suhtarvudel võrreldes nii enda ajaloo kui ka ülejäänud Ida-Euroopaga. Aprilli seisuga on panga aktsia hinna ja kasumi suhe ehk P/E alla 6. Sberbank ajalooline keskmine P/E on üle 11 ja Ida-Euroopa pankade tänane number on üle 9.

Kas euroala arengud võidavad juhtimiskultuuri(tust)?

On üldteada, et Venemaa majanduse käekäik sõltub jätkuvalt väga palju toorainete hindadest. Alates 2011. aasta algusest tänaseni ei ole nafta hind oluliselt muutunud. See võib olla ka üks põhjustest, miks investorid on pigem kõrvalseisjaiks jäänud. Samas püsib nafta hind ajalooliselt kõrgel tasemel, mis on riigi jaoks soodne.

Venemaal on riigi osalus majanduses suurim suurte riikide seast. Riik on omanik väga paljudes börsil noteeritud ettevõtetes. Kahjuks ei ole riigi osalusega ettevõtetes toimunud olulisi muutusi juhtimiskultuuris. Riigi osalusega ettevõtete juhtimine stiilis «paber kannatab kõike» ja vähene tähelepanu omakapitali tootlikkuse tõstmisele on ka põhjuseks, miks investorid ei soovi Vene riski võtta.

Kohaseks näiteks on siinkohal paljude Vene aktsiaindeksite juhtiv komponent Gazprom, kus kapitaliinvesteeringuid ei tehta lähtuvalt ettevõttepõhistest tootlikkuse tõstmise vajadustest. Gazpromi aktsia hind on alates 2011. aasta lõpust kukkunud üle 18 protsendi. Investorite jaoks on tootlust parandanud dividendid. Ettevõtte oodatav hinna ja kasumi suhe on langenud alla 3. Lisaks halvale juhtimiskultuurile on ettevõtte kannatanud tulenevalt Euroopa madalseisust. Kas gaasiettevõtte aktsiaid võiks antud tasemelt omandada, sõltub palju ootusest, mis toimub ettevõtte rahavoogudega pikemas perspektiivis ja kas Euroopa gaasinõudlus võiks hakata tõusma.

Kogu Venemaa ekspordist läheb Euroopa Liitu üle 40 protsendi. Ehk läheb Venemaa börsil lõbusamaks siis, kui Euroopa majandus taas ülesmäge ronima hakkab. Aprilli alguses väljusid investorid eriti aktiivselt Vene ETF-idest (börsil kaubeldavatest fondidest), mis kiirest Vene-suunalise sentimendi paranemisest ei räägi. Kas kehtib taas reegel, et keskmisest paremaid tootlusi on saavutatud pigem karjast eristudes, kui kaasa joostes?