Teadlane: meil on Euroopa suurimad sotsiaalsed lõhed

Anu Kasmel tänasel konverentsil. Foto: Toomas Tatar

Maailma Tervisedenduse Assotsiatsiooni asepresident Anu Kasmel rääkis tänasel Eesti Arstide Liidu aastakonverentsil, et Eestis on suureks probleemiks sotsiaalne ebavõrdsus.

Kasmel selgitas ettekandes «Sotsiaalne ebavõrdsus tervises – muinasjutt Eestist», kui suur mõju on sotsiaalsel ebavõrdsusel inimeste tervisele.

«Kui me vaatame Eesti rahva tervist ja otsime põhjuseid, miks see selline on, siis üheks oluliseks põhjuseks on, et meil on sotsiaalsed lõhed nõnda suured,» arvas ta ja lisas: «Haigestumise ja suremuse näitajad on madalama sissetulekuga ja haridustasemega rühmadel oluliselt kehvemad kui kõrgema palga ja haridusega gruppides ning need erinevused on Euroopa suurimad.»

Viimasest, 2012. aastal avaldatud Eesti statistikaaruandest selgub, et ligi kolmandik Eesti noortest elab allpool vaesuspiiri. 36 protsenti üksikvanematega peredest elab allpool vaesuspiiri. Umbes veerand lastest elab allpool vaesuspiiri, teatas Kasmel. «Väga suur arv inimesi on kindlustamata – see arv läheneb 100 000-le.»

Kasmeli sõnul on Eesti Euroopa Liidus endiselt suurima pikaajalise töötute osakaaluga. «Isegi täistööhõive Eestis ei pruugi madala palgataseme tõttu inimesi vaesusest päästa. Ka paljud täisajaga töötavad inimesed kuuluvad vaesust ohustatud rühma,» sõnas ta.

«Kui kõik see on otseses seoses tervisega, siis mõtleme, kas otsime põhjust Põlva-, Võru- või Ida-Virumaa probleemidest. Milline on tööhõive, milline on keskmine sissetulek Põlvas ja Virumaal, nendes looduslikult väga kaunites Eestimaa piirkondades?» arutles naine.

Kasmel jätkas: «Kui me vaatame nüüd statistiliselt suremuse riski ja vaesuspiiri, siis suremuse risk tõuseb vaesuspiirist allpool väga järsult. Ja see on see, mis peaks meid panema muretsema.»

Kõige olulisem on Kasmeli hinnangul tegeleda inimese esimeste eluaastate kindlustamisega, et inimese tervis ei sõltuks nii suurel määral sellest, kuhu ta sünnib. «Meie riik peaks võtma eriti teravasse fookusesse laste vaesuse. See peaks olema meie esimene prioriteet, et me ei toodaks neid inimesi, kes on õnnetud, haiged ja vajavad sotsiaaltoetusi.»