Murukatused jaotatakse üldjoontes kahte rühma – ekstensiivsed katused, mis ei vaja hoolt ning intensiivsed katused, mis vajavad hoolitsemist ja kastmist.
Murukatuse üldine olukord sarnaneb looduses mägedes valitsevaga – kuum, kuiv ja kivine. Kuigi katus on maapinnast vaid mõned meetrid kõrgemal, on seal tegemist hoopis teistsuguse kliimaga kui maapinnal.
Murukatuseid saab rajada nii lame- kui ka viilkatustele. Lamekatusele murukatuse ehitamine on lihtsam, kuid ka viilkatusele ehitamine tasub vaeva. See on ka maapinnalt kenasti nähtav ning annab hoonele ja seda ümbritsevale lisaväärtust.
Ekstensiivne murukatus on katusetüüp, kus pinnas ja taimestik katusele on valitud selline, et see ei vaja enam täiendavat hoolitsust. Ekstensiivsel murukatusel saavad kasvada vaid vähenõudlikud taimed. Sobivad näiteks kukeharjalised ja teised taimeliigid, mis suudavad karmides kliimatingimustes ellu jääda. Seetõttu ei ole murukatus enamasti roheline muru, mida tihtipeale ette kujutatakse, vaid pigem kollakate-punakate-rohekate värvide segu.
Intensiivne murukatus vajab aga hoolitsust. Olenevalt taimedest on vaja vähemalt kastmist, teinekord aga ka taimede vahetamist ja ümberistutamist. Nagu tavaliseski aias.
Kuna intensiivsel murukatusel reguleeritakse niiskust vajaduse järgi, on sellel katusel võimalik kasvatada kõikvõimalikke taimeliike ning valik ei ole piiratud ainult vähenõudlike taimedega. Seetõttu võib intensiivne murukatus välja näha nagu õitsev aed ning üldse mitte enam katust meenutadagi.
Murukatuse rajamine algab juba projekteerimisfaasis. Arvesse tuleb võtta murukatuse palju suuremat koormust võrreldes tavalise katusega. Samuti ka seda, et kasutatav hüdroisolatsiooon oleks vettpidav ja kvaliteetne, sest kogu konstruktsioon saab suurema koormuse ning on raskemates tingimustes kui tavalise katuse puhul.