Nõukaaeg moondub tänapäeva
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nõukogulikult modernistliku linnaplaneeringu väärtuslikud, kuid ajahoovustes tuhmunud karbid ja mitmed valdavad (väär)arusaamad ootavad visioonivõistluselt värsket vunki. Miks, selgitab Väike-Õismäe rahvusvahelise visioonivõistluse tingimuste koostaja Karin Tõugu arhitektuuribüroost b210.
Alles hiljuti räägiti Lasnamäe arenguvõimalustest ja visioonidest, nüüd on kord Väike-Õismäe käes. Kas kõikidele mägedele tuleb läheneda erineva visiooniga või peaksime leidma magalarajoonidele ühtse tulevikunägemuse?
Kuigi Mustamäe, Õismäe ja Lasnamäe on ehitatud samal ajajärgul ja sarnastest ideedest lähtuvalt, on praegu tegemist siiski kolme erineva linnaosaga nii linnaruumi, identiteedi kui ka elanike poolest.
Ühisosaks on aga ootused elukeskkonnale, millele tuleks vastata iga linnaosa eripäradest lähtuvalt. Kuna rajamise põhimõtted olid samad, on ka hiljem tekkinud probleemid väga sarnased – nii Tallinnas kui kogu Eestis, aga ka sarnastes piirkondades mujal Euroopas või üle maailma. Seega võib n-ö lahenduskäik või meetod olla sama, kuid tulemus ise peab sobituma konkreetse kohaga – visioonivõistluse kontekstis võtma arvesse Väike-Õismäe eripära.
Eesti Arhitektuurikeskuse välja kuulutatud rahvusvaheline visioonivõistlus nimetab teemana nõukogude pärandi taaskasutust – selgitage täpsemalt, mida see ikkagi tähendab …
Suur osa Tallinna elamutest pärineb nõukogude ajast. Enamasti on need just korterelamualad ehk hooned koos nende vahele jääva avaliku ruumiga. Sellega seoses kerkivad laiemad küsimused kui need, mis ühtainsat kodu või ühistut puudutavad – küsimused linnaruumi ja selle planeerimise kohta, millele vastuste leidmiseks peavad koos töötama nii kohalikud elanikud, arhitektid kui ka poliitikud.
Väike-Õismäele keskenduv Tallinna arhitektuuribiennaali visioonivõistlus ärgitab mõtlema just sellele suuremale linnaosa üldpildile, mis jõuab kaugemale üksiku maja renoveerimisest või hoovi korrastamisest. Terviklahendus võib tähendada näiteks seda, et tingimata ei pea kõike uutmoodi tegema, vaid pakub võimalusi, kuidas nutikalt taaskasutada ja mida taasväärtustada.
Milliseid nõukogude pärandi osi teie kindlasti säilitaksite, ennistaksite, väärtustaksite – mis on see osa pärandist magalarajoonides, mis peaks olema vaba okupatsioonitaagast ja suhestuma meiega kui lahendus, hea disain, eeskuju vms positiivne?
Linnaruumi puhul räägime eelkõige modernismist, mitte okupatsioonist.
Modernistlik linnaplaneerimine sai 1960ndatel valdavaks nii Ida- kui Lääne-Euroopas – selle põhimõtted ja ka hiljem kaasnenud probleemid on tuttavad kogu maailmas.
Ühest küljest tähendas näiteks paneelide ja tüüplahenduste masstootmine suurt ajavõitu ja kokkuhoidu teravas eluruumide puuduses, teisalt jäid mitmed lisafunktsioonid sellesama kiirustamise ja ressursinappuse tõttu välja ehitamata. Tekkis elamuala, mis oli koduks enneolematult arvukale elanikkonnale, kuid pakkus palju vähem keskkonna ja tegevusvõimaluste mitmekesisust kui näiteks kesklinn.
Probleemide tõttu on aga varju jäänud modernistlike korterelamualade väärtused, millest võib esile tõsta näiteks vabaplaneeringulise lahenduse – majade ümber on palju ühist ruumi.
Kui seda nutikamalt disainida, oleks seal koht igaühele: mängivatele lastele, raamatu või ajalehe lugejale, jalutajale, vaatlejale jne. Selle ruumi suur väärtus on võrdsus – see ei ole kommertsruum, kus aja veetmiseks peab millegi eest maksma, see on kõigile avatud ruum. Eeskujuks võib tuua näiteks Õismäe keskpunkti ehk tiigi koos selle ümber kuuluva väikese pargialaga.
Füüsilise ruumi kõrval võib esile tõsta ka ideid. Individuaalsust ja erinevusi arvestades saaks tänapäeva kollektiivsus toimida uues kuues, vastupidi nõukogude aja sunniviisilisele koostegemisele. Tähtis on, et me ei unustaks end üksinda ära oma korteris, vaid tahaksime koos tegutseda ja jagada seda ruumi, mis on meie korteri ümber.
Mis on see, milleni te sisuliselt või vormiliselt visioonivõistluse kaudu jõuda tahaksite – ideaaltulemus?
Visioonivõistlus on üks meetod, kuidas alustada diskussiooni nii suurel teemal nagu Väike-Õismäe või nõukogude aja linnaruum. Võistluse eesmärk on koguda võimalikult lai valik mõtteid kogenud asjatundjatelt, neid avalikkusele tutvustada ning nende põhjal edasi arutada. Ootame võistlejailt ideid, mis ärgitaksid kaasa mõtlema. Ükski arhitekt üksi ei suuda välja pakkuda valmislahendust, kuid üheskoos kohalike elanike ja omavalitsusega on võimalik mõtet täiustada ning luua nägemus tulevikust, kuhu kõik saavad panustada.
Kas saan õigesti aru, et isegi kui mul pole arhitektuuri või linnakeskkonna ehitamise teadmisi ja kogemusi, võin visioonivõistlusest ekspertidega samaväärselt osa võtta, jagada oma ideid ja soovunelmaid elanikuna?
Visioonivõistlus on suunatud ruumiga tegelevate erialade professionaalidele ja tudengitele, aga kollektiividena võivad osaleda kõik, kui vähemalt üks meeskonna liige on arhitekt või arhitektuuri üliõpilane.
Võistlusele esitatud töödest on kavas teha Väike-Õismäel näitus, mis on osa Tallinna arhitektuuribiennaali põhiprogrammist. Näituse avamisega kaasneb laiem diskussioon, millest on oodatud osa võtma kõik huvilised.
Kuna visioonivõistlus on rahvusvaheline, siis millistest riikidest võiks tulla üllatavaid ideid ja ettepanekuid ehk kus on sarnaste, pärandi ümbersõnastamise ja magalarajoonide tulevikunägemuse küsimustega juba tegeletud?
Lahendused sõltuvad eelkõige konkreetse arhitekti lähenemisnurgast ja töömeetoditest. Aga kui näidete põhjal paralleele tuua, siis Saksamaal on väga palju tegeletud küll just pragmaatilise poole pealt paneelelamualade renoveerimisega. Lisaks soojustamisele ja fassaadi kordategemisele on ka näiteid hoonete suuremahulistest ümberehitustest, kus tüüpne elamu on muudetud täiesti uueks nii välisilmelt kui korterite poolest. Näiteks on mõnest paneelmajast saanud hoopis ridaelamu, sest elanike arv on vähenenud.
Modernistlike elamualade uuendamisega on tegeletud ka meile väga lähedal – Soomes, kus on hiljutisel võistlusel otsitud lahendusi kestliku elukeskkonna kujundamiseks. Näitena ühest lähimast suurlinnast – Moskvas tegelevad arhitektuurikooli Strelka üliõpilased paneelelamualadega just konserveerimise vaatenurgast, üks sellistest piirkondadest on esitatud isegi Unesco maailmapärandi nimistusse kandmiseks.
Teema aktuaalsust näitab seegi, et modernismipärandi taaselustamisega tegelevad mitmed riigid üle maailma. Arhitektuur on väga globaalne eriala ning võistluse kohta on küsimusi esitatud ka näiteks Itaaliast, Iirimaalt ja Tšiilist.
Septembris toimuv Tallinna arhitektuuribiennaal vaatab nõukogude pärandile otsa laiemalt, ka Väike-Õismäest väljapoole. Kas teie eesmärgiks on veenda inimesi, et hakakem ometi oma elukeskkonda armastama, sõltumata sellest, millise perioodi vältel see on loodud või milliste emotsioonidega seostub?
Just, üks eesmärk on kindlasti tuua esile nõukogudeaegse arhitektuuri väärtusi, sest eelmise sajandi alguse ja varasema aja arhitektuuri oleme harjunud väärtusliku pärandina nägema, kuid nõukogudeaegne arhitektuur tekitab sageli pigem negatiivseid emotsioone ning selle eest hoolitsemine ja selle säilitamine ei ole nii iseenesestmõistetav.
Väike-Õismäe rahvusvahelist visioonivõistlust korraldab Eesti Arhitektuurikeskus koostöös Tallinna linnaga.