Päevatoimetaja:
Aimur-Jaan Keskel

Mädarõikakaste koos pralineekommiga ehk kuidas selgub Eesti parim toiduaine

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy

Esmalt pakutakse  pisut paljast mädarõikakastet, üsna pea jõuab lauda mangomaitseline kõrvits ning seejärel tuleb proovida pralineekomme, just nii näeb välja Eesti parima toiduaine valimine, mida tänavu lasti jälgima ka ajakirjanikud.

Pakkumine tulla Eesti parimat toiduainet valima kõlab igati ahvatlevalt, sest lauale tuuakse parimatest parimad palad, mida Eesti toiduainetetööstus viimase aasta jooksul teinud on. Et toiduainete testimine nii  keeruline on, poleks kunagi osanud arvata.

Esmalt valitakse välja parim tervislike toiduainete seas ning enne hindamist soovitab professor Mihkel Zilmer meeles pidada, et tervislik ei pea olema maitsev, kuigi võiks. Tegelikult osutuvad need tooted igati maitsvateks. Riburada jõuavad lauale kaks leiba, praekapsas, piimavorst ja –viiner, mitu eri sorti ricotta kohupiima. Aga kui üldrahvaliku teadmise kohaselt viiner tervislik olla ei saa, siis siin just seda hinnata tuleb. Järgmisena tekib küsimus, kui tervislik saab olla rapsiõliga tehtud praekapsas, mis sisaldab üllatavalt palju suhkrut?

 Asjatundjad loevad tootjate kiidulaulu oma toodete tervislikkusele ning kortsutavad kulmu. Aeg-ajalt kostab märkusi, et «midagi sellist nüüd küll väita ei võiks» ja« kuidas nad seda tõestavad».  

Keerulisemaks läheb Eesti parima toiduaine voorus, kus kalaampsu järgi tuleb hinnata kanašašlõkki ning seejärel kohe sealihavorstikesi. Midagi pole öelda, soola Eesti tootja armastab ning mõne toidu maitsestamisel pole ka maitseainetega kokku hoitud. Kahjuks. Laual on küll joogivesi, mis peaks eelneva maitse suust neutraliseerima, kuid igakord pole sellestki abi.

Üsna mitu hindamisel olevat toodet suudavad meeldivalt üllatada ning kui ma seni olen neist pilkugi pööramata mööda läinud, siis edaspidi ma seda kindlasti ei tee ning soovitan neid teistelegi.

Tavatarbijana aga jäi silma, et Eesti tootjatele meeldib jätkuvalt grammidega mängida ja nii on kastet purgis 310 ning komme pakis 175 grammi, mitte kena ümmargune arv. Kalevi kommipabereid saab küll kergesti lahti, aga kommipakk ise on jätkuvalt lastekindel ning selle avamiseks on vaja  täiskasvanul kõvasti  pingutada.  Ka eestlaste silmanägemist peetakse üliheaks, otsustades pakendil oleva kirbukirja järgi.

Neli tundi hiljem on parimatest parimad teada ning mõneti üllatuslikult kattuvad asjatundjate ja ajakirjanike lemmikud. Need tooted on tõesti seda au ja kiitust ka väärt.

Tagasi üles