Kaubamaja: sellist möllu pole tosin aastat nähtud!

Tallinna kaubamajas algas taditsiooniline kevadine osturalli. Foto: Peeter Langovits

Kaubamaja kaubandusdirektor Edward Kösteri sõnul ei ole midagi sellist, mis täna hommikul naiste kingamaailmas toimus, tema maja inimesed tosin aastat näinud.

Kaubamaja naiste kingamaailm. Kell on 8.55 hommikul ning orkestrimuusika saatel ootavad ukse avanemist kümned inimesed.

Sees on hämar valgus. Ema ütleb oma väikesele lapsele: «Nii palju tädisid on, sa ei taha siin olla jah...» Nad murravad läbi sagiva rahvahulga. Ümberringi on karpide viisi jalatseid. Inimesed kisuvad järjest karpe lahti, proovivad jalga trendikaid kingi, haarates endale kõige sobilikumad, kõige soodsamad.

Üks pisem naisterahvas on sülle kahmanud viis punavalget kingakarpi. Pealmine karp pudeneb käest, põrandale potsatavad rohelised kingad. Lahked käed aitavad need karpide all peidus oleval naisel üles korjata.

Suured soodussildid: baleriinad 39,95, mokassiinid 59,95, kingad 19,95, käekotid 99,96 eurot. Liikuma ei mahu, vaba põrandapinda napib, sestap proovib üks neiu lillelisi platvorme jalga trepi peal ning seal on teisigi.

Palav on ja kitsas on. Vaadates seda rahvahulka ja neid lahti kistud kingakarpe, maas vedelevaid kotte... nagu tuulispask oleks üle käinud, tekitades peaaegu kirjeldamatu kaose. Töötajad üritavad trügivate inimeste vahel mingisugustki korda luua. Odavamate kingade virnad kahanevad imeruttu ning järjekorrad on igas kassas pidevalt viis meetrit pikad.

Abiks kogu kontor

Kösteri sõnul on kingamaailmas abiks kogu kontor, et luua ostjatele võimalikult mõistlik ostukeskkond.

«Inimeste hulk meenutab juba nõukogude aega,» tõdeb Köster. «Siin ei ole aga midagi imestada - meil on soodsad pakkumised ja kaupa jätkub! Homme on vast sama suurt hulka oodata,» arvab ta.

Aknalaual istub väsinud moega 86-aastane pensionär Hilja, kes tuli kataloogi pakkumiste jahile koos raamatupidajast tütre Tiinaga. «Jalga ei lähe midagi, pigistab!» kurdab Hilja. «Ja pluusid on siin kõik, näed, sellised…» demonstreerib ta sõrmedega sügavat dekolteed. «Kõik on siin noortele!»

Hilja tõdeb, et osturalli võiks siiski odavam olla. «Jumal küll, käekotid maksavad 40 eurot! Ent inimesed on hasardis, ei pane tähelegi. Hirmus möll käib,» ütleb ta.

Tütar Tiina tuleb parajasti ridikülide juurest. «Kaupa on siin nõnda palju, et midagi ei leia üles,» tõdeb ta. «Mitmed käekotid paistsid kataloogis väga ilusad, aga tegelikult ei ole. Ühte kampsunit vaatasime ka, et näed, kui ilus, aga kohapeal - nagu lörts!» pistab Hilja vahele.

Tiina sai endale siiski ühed kenad suvepüksid. Hilja aga loodab, et tuleval aastal on paremad pakkumised. «Oleme ikka käinud ja vahel ostnud ka, kuid pean ütlema, et vanasti oli materjal, tegumood ja hinnad paremad.»

Noore naisterahva Kadri sõnul on aga tänavu väga head pakkumised ja nii ta lähebki koju kolme paari uute kingadega.

Iga teine jalutab poest välja rahuloleva näoga, käes õisroosa kilekott.

Naistemaailmas jahitakse pükse ja toppe

Kaubamaja naistemaailmaski on palju sagimist. Värvikirevaid riideid haaravad sülle enamasti vanemaealised.

Juba kell 9.05 on Lebeki toppide ja seelikute ümber moodustunud suur ring. Sülle haaratakse korraga isegi kuni kümme eset. Lilla baretiga Irina kiirustas enne tööd näidiseksemplaride jahile. «Osturallil käin vaid neid ostmas. Üldiselt olen alati saagiga rahul ning tundub, et ka seekord,» ütleb Irina ja kiirustab proovikabiini, kus on juba järjekorrad tekkinud.

Suurem tunglemine on ka Gerry Weberi toppide ja pükste juures. Mühinal kaovad valged-beežid püksid.

Treppide juures seisavad nukralt lillades plastmasskastides olevad topid ning suurt tähelepanu ei saa ka seal läheduses asuvad triibulised džemprid, mille hind küündib 25 euro lähedale.

Soodsate lennupiletite saba liigub Kaubamaja teisel korrusel väga aeglaselt. Kahekümnendates blondijuukseline Hanna-Liisa ootas Kaubamaja ukse taga juba kümme minutit enne kella üheksat. Nägi eile pakkumist ja otsustas juba varakult kohale tulla. Esimest korda. Nimelt tahab ta sõbrannaga soodsalt Pariisi lennata.

Kui ta sabas juba pool tundi seisnud on, hakkab ta lootust kaotama. Käes on tal järjekorranumber 16. Klienditeenindaja jutul on alles number kaheksa. «Kaalun juba loobumist. Kiire hakkab! Ent jälle üks uus kogemus juures,» naerab Hanna-Liisa.