Kristjan Tamla: viibime kaardistamata piirkonnas

Swedbank Investeerimisfondide juht Kristjan Tamla. Foto: Toomas Huik

Kasutades paralleeli maadeavastamisega, võib tõdeda, et oleme majanduses täna jõudnud kohta, kuhu kellegi jalg pole varem astunud. Ja tekkimas on uued riskid, kirjutab Swedbank Eesti privaatpanganduse investeerimiskeskuse juht Kristjan Tamla

Viimase üleilmse finantskriisi algpõhjusi nähakse sageli maailma suurima majanduse Ameerika Ühendriikide kinnisvarasektoris. Aastaid kestnud laenumahtude liigne paisumine ja finantssektori järjest loomingilisem lähenemine laenutoodetele tõid selles sektoris kaasa hiigelmõõtmetega mulli tekke. Tänaseks on selgunud, et üle võimete laenamine ei olnud omane vaid Ameerika kinnisvaraturule. Seal avaldusid kriisitunnused lihtsalt esimesena. Väga sarnaseid sümptomeid võis täheldada ka paljude teiste riikide kinnisvaraga seotud sektorites (sh Eestis) ning kohati ka riigirahanduses. Kuigi regiooniti avaldusid tasakaalustamatused kohati erinevalt, oli sellel kõigel üks suur nimetaja – laenuraha kerge kättesaadavus ja madal hind.

Kas kriis on möödumas?

Finantsturgude huvilised võisid äsja tõdeda, et Ameerika aktsiaturg on taastunud ühena esimestest finantskriisist põhjustatud langusest ning jõudnud taas kõigi aegade kõrgeimale tasemele. Selleks kulus viis ja pool aastat. Kui aktsiahindade kõrvale panna ka saadud dividendid, siis tegelikult saavutati uued tipptasemed aasta varem – 2012.aasta aprillis. Seekordne aktsiaturgude taastumine kujunes kiiremaks kui 1970ndate aastate naftakriisi ja aastatuhande vahetuse tehnoloogiamulli lõhkemise järgselt. Teistel aktsiaturgudel pole aga üldjuhul nii hästi läinud – Euroopa aktsiaindeksid on oma tipptasemest keskmiselt veel 25 protsenti madalamal ning Kesk- ja Ida-Euroopas kohati enam kui kolmandiku madalamal.

Sarnast pilti peegeldavad ka erinevate riikide majandused. Ameerika majanduse maht saavutas kriisieelse taseme aasta eest ning on täna seda taset pea 3 protsendi võrra ületamas. Erinevalt aktsiaturgudest oli seekordne taastumine oluliselt aeglasem võrreldes teiste viimase 70 aasta jooksul läbi elatud kriisidega. Euroopas on olukord veelgi kehvem. Rahaliidu 17st liikmest on kriisieelsele tasemele jõudnud vaid kolm – Saksamaa, Austria ja Slovakkia. Samas kui Portugalis, Itaalias ja Iirimaal ollakse sellest veel pea 10 protsendi kaugusel, Kreekast rääkimata. Eesti majanduse maht on oma 2008.aastal saavutatud tipptasemest veel 3 protsendi võrra madalam.

Riikide ja regioonide lõikes on taastumine kulgenud väga erinevalt. Finantskriisiga on oluliselt suurenenud erinevused riikidevahelises majanduse arengus ja kasvus. Samal ajal on aga riikidevaheline raha- ja majanduspoliitiline sõltuvus pigem kasvanud. Nii näiteks on euroalal täna rohkem riike kui enne finantskriisi ning mitmed arenevad riigid seovad endiselt oma rahvusvaluutat Ameerika dollariga.

Tekkimas uued riskid

Kasutades paralleeli maadeavastamisega, võib tõdeda, et oleme täna jõudnud kohta, kuhu kellegi jalg pole varem astunud. Mitte kunagi varem pole keskpankade bilansid majandusega võrreldes olnud nii suured, intressimäärad suuremates majanduskeskustes üheaegselt nii madalad ning kõrge krediidireitinguga ettevõtete ja valitsuste poolt emiteeritud võlakirjade (võetud laenude) maht nii ulatuslik.

Suurenenud riikidevahelised majanduskasvu erinevused tähendavad seda, et n.ö keskmise arvestuse alustest lähtuv raha- ja majanduspoliitika ei pruugi olla kõige sobilikum ühelegi riigile eraldi võttes. Lihtsustatult öeldes, osade riikide jaoks on intressid liiga kõrged ja teiste jaoks jälle liiga madalad. Sellises olukorras kasvab tõenäosus, et odav laenuraha kanaliseerub vaid valitud piirkondadesse ning tekitab seal uusi tasakaalustamatusi.

Nii mõneski kohas on need riskid juba ilmnemas. Näiteks on mitmes oma rahvusvaluutat USA dollariga siduvas areneva Aasia riigis laenumahud kiiresti kasvamas ning kinnisvara hinnad jõudnud sissetulekute suhtes kõrgustesse, kus nad varem pole olnud. Kiirema kasvuga riikides on Ameerikast «imporditud» ülimadalad intressid probleeme valmistamas.

Vaadakem ka meie enda majandusruumis viimasel ajal tasahilju tõusvaid hüüdeid. Nagu näiteks: «Nii madalate intresside keskkonnas on kinnisvara igati mõistlik investeering». Siia võib lisada viimasel ajal kasvule pöördunud pankade laenu- ja liisingukäibed. Ei saa välistada, et olukorras, kus Eesti aastane majanduskasv ja hindade kallinemine ulatuvad keskmiselt 3 protsendini ning kriisieelne majanduse maht on peagi saavutatud, hakkab euroala keskmise (negatiivse majanduskasvu) järgi orienteeritud rahapoliitika meile liiga stimuleerivaks muutuma.

Tohutu rahapoliitiline stiimul võib luua mitmes valdkonnas petliku mulje probleemide lahenemisest. Nii nagu jättis ka kriisieelselt laenuraha toel saavutatud kasv mulje tugevatel alustel seisvast majandusest. See on ilmselt ka üheks põhjuseks, miks kriisijärgne finantsturgude taastumine on kohati olnud kiirem kui edusammud reaalmajanduses seda eeldada lubaksid.