Euro ei pääse pakku majandustõdede eest

Wolfgang Münchau tõdeb, et pikemas perspektiivis ei saa pidada ülal rahaliitu, mis läheb majandusloogikale risti vastu. Foto: SCANPIX

On üks küsimus, mida ma endale juba mõnda aega esitan: mis hetkest alates on ühel või teisel riigil majanduslikult mõistlik euroalast lahkuda?

Kaaluda tuleb kahte aspekti. Esiteks: kas riigi pangandussüsteem on ebatäiusliku pangandusliidu tingimustes elujõuline. Sellise pangandusliidu tingimustes, mis ei kavatse lähitulevikus mingeid riske jagada.

Teiseks: kas riigi- ja erasektori võlad on praegust ja edasist kasvutempot silmas pidades jätkusuutlikud?

Küprose puhul on vastus mõlemale küsimusele «ei». Otsus «kaasata» pankade aktsionärid, võlakirjahoidjad ja hoiustajad olnuks loogiline täisväärtusliku pangandusliidu tingimustes. Siis ei saanuks pangajooksu (-paanikat) olla, kuna kõik pangad olnuks keskvõimu tasandil kindlustatud.

Sellises paralleelmaailmas poleks Küprose suuruselt teise panga kinnipanek laiemale pangandussüsteemile kahju tekitanud, ega ka Küprose majandusele. USA näitab, kuidas see toimib: Kui riiklik hoiustekindlustus (Federal Deposit Insurance Corporation) teeb haarangu mõnda San Francisco panka ja kaasab kindlustamata hoiustajad, siis naaberpankades paanikat ei tule, kuna pangandussüsteemi eest ei vastuta California osariik. Selleks on olemas USA riiklik pankade kinnipanemise valitsus, ühtlasi ka hoiuste kindlustuse süsteem.

Kuid kuna euroalas vastutab iga riik ise oma pangandussüsteemi eest, siis polnud Küprosel muud valikut kui pärast «kaasamist» kapitalikontrollid kehtestada. Vaatamata ametnike vastupidistele väidetele jäävad need kontrollid paika väga pikaks ajaks. Sisuliselt on võimud võtnud kasutusele uue paralleelvaluuta, mille vahetuskurss standard-euroga on 1:1, kuid ainult kuni 5000 euro piirini. Mis on pangaülekannete kuulimiit. Kindlasti oleks euroalast väljumine olnud rahva jaoks traumaatilisem, kuid samas oleks saanud vähemalt vahetuskurssi devalveerida.

Ja see vastab ka teisele küsimusele. Küpros saaks oma võla jätkusuutlikule tasemele tagasi pigem väljaspool euroala, kuna madalam vahetuskurss vähendaks netovõlga. Ning kuna majanduskasv taastuks kiiremini.

Sama on tegelikult tõsi ka Hispaania puhul. Kogemata kombel vastas sellele küsimusele oma Financial Timesile antud intervjuus Eurogrupi juht Jeroen Dijsselbloem, kes šokeeris kogu maailma – rääkides tõtt. Käesolevaga on kreeditorriikide ametlik poliitika lahendada perifeeriamaade pangandussektorite suurvõlad võlakirjahoidjate ja hoiustajate kaasamise teel.

Mõelgem korraks, mida see tähendab. Kui kaks suurimat panka – BBVA ja Santander – välja arvata, on Hispaania pangandussüsteem pankrotis, isegi pärast hiljuti kokkulepitud kerget rekapitaliseerimist. Eluasememull pole enam põhiprobleem, kuid majanduslik depressioon kestab praeguse poliitika juures ilmselt käesoleva kümnendi lõpuni.

Dijsselbloemi sõnade, kasinuse ja puuduliku pangandusliidu loogiline tulemus on see, et Hispaania pangad päästetakse võlakirjahoidjate ja hoiustajate kaasamise abil.

Probleem seisab selles, et siis pole kaitstud isegi kindlustatud hoiused. Vaadake mis toimub Küprosel, kus kapitalikontrollid puudutavad ühteviisi nii väike- kui suurhoiuseid. Ma eeldan, et seesama juhtub ka Hispaanias. Väljaöeldud poliitikat arvestades ei tohiks keegi enam ühtegi, ükskõik kui väikest summat oma riigi pangandussüsteemis hoiustada. Hispaania riik ei suudaks mitte iial neid hoiuseid tagada – sattumata ise maksejõuetusse.

Tulemuseks on see, et varsti on ka Hispaania jaoks majanduslikult mõistlik euroalast lahkuda. Parim hetk selleks oleks siis, kui nad eelarve tasakaalu saavad – enne laenuintresside maksmist.

Sama kehtib Kreeka kohta, kus ametlik majanduskasv pidevalt prognoositust pisemaks osutub. Kui kreeditorriigid ei soostu taas tähtaegu pikendama, terendab silmapiiril sama stsenaarium: taas kaasamine, Kreeka pangahoiustajad kaasa arvatud.

Ja Itaalia? Riigivõlg, mis on lähenemas 130 protsendi tasemele SKTst, on jätkusuutlik, kui riik suudab saavutada edaspidiseks 2-protsendilise majanduskasvu. Kuna viimased 15 aastat on kasvu olnud vaid veidi üle nulli protsendi, ei oska keegi öelda, kust valitsuse sellise muutuse välja võluks. Selleks tuleks erasektoris kõvasti palku kärpida ning riigisektorit efektiivsemaks kohendada.

Itaalia järgmine valitsus peaks astuma vastu kõikvõimalikele seotud huvidele – nagu 1980ndatel Suurbritannias. Kui poliitline patiseis ei lahene ja sellist pööret ei tule, suundub Itaalia ühiskond otseteed sama valiku poole: maksekatkestused euroalas – või väljumine sellest.

Esimene valik oleks väga vastik, eriti hoiustajate jaoks. Kui uskuda Dijsselbloemi – ja mina usun – siis oleks iga lõunaeurooplase jaoks loogiline võtta oma raha, viia see välismaale ja hoiustada kusagil väljaspool euroala.

Keskkonnas, kus kreeditorriigid keelduvad ehtsat pangandusliitu loomast, on majanduslik tõke euroalast lahkumise teel šokeerivalt madal. Loomulikult ei pruugi majandus olla iga riigi puhul tähtsaimaks otsustamise kriteeriumiks. Lähiperspektiivis trumpab poliitika vist majandustõed üle. Aga pikemas perspektiivis ei saa pidada ülal rahaliitu, mis läheb majandusloogikale risti vastu.

Copyright The Financial Times Limited 2013