Lauamäng: Eesti hiired teevad ilma

Eesti idee, Saksa teostus: Meelis Looveer oma väljamõeldud, kuid Euroopa südames toodetud mänguga «Alles Käse», millele ta on eesti keeles andnud nimeks «Mmm juust». Foto: Liis Treimann

Oma väljamõeldud lauamängu tulutult Eesti juustutootjatele pakkunud Meelis Looveeril õnnestus see maha müüa hoopis Saksamaal.

Ma ise ka imestasin, et nad selle välja valisid, sest suured kirjastused saavad sadu mängude kirjeldusi nädalas, tunnistab Meelis Looveer (37), kes igapäevaselt teenib leiba hoopis arvutitarvikuid ja bürookaupu müües. Ta oli varemgi tuntud lauamängutootjatele oma mängude kavandeid saatnud, kuid saanud seni ikka viisaka, kuid eitava vastuse.

Mullu suvel valminud mänguga «Alles Käse» (e k «Mmm juust») läks teisiti. Saksamaa lauamängude kirjastaja Abacusspiele võttis idee teostusse ning nüüd on mäng juba Saksamaal ja teistes saksakeelsetes riikides müügis.

Paarsada mängu tõi autor ka ise Eestisse müügile.
Küllap tuli jaatava otsuse langetamisel abiks seegi, et tema mängu idee meeldis seda kujundanud saksa kunstnikule Michael Menzelile. «Tema on lauamängude maailmas tuntud nimi,» kinnitab Looveer tunnustusega hääles.

Tavaliselt saadetakse firmale esmalt mängu kirjeldus, ja kui see huvi tekitab, tuleb autoril saata ka enda tehtud prototüüp. Aga Looveeril piisas ainult kirjelduse saatmisest. Kunstniku otsis Abacusspiele ise. «Võib-olla ongi hea, et Eestis seda ei tahetud, sest kes teab, milline mäng siis välja oleks näinud,» arutleb Looveer.

Igatahes sakslaste tehtuga on ta silmanähtavalt rahul.
Looveeri mängu tiraaž jääb tema sõnul 5000 ja 10 000 vahele ning tasuks saab ta teatud protsendi mängu netokäibest. Nüüd, kui esimene osa tasust käes, on mängu tegemine tema väitel end majanduslikult juba ära tasunud.

«Oleks mul palju raha, võiks ju ise toota, aga mängu tegemise kulud on suured,» tõdeb mees. «Samas, Abacusspiele on tuntud firma ja kui nähakse, et mu nimi on nende mängu peal, on see hea reklaam.»

See pole siiski esimene mäng, millele Looveeril on õnnestunud tootja leida. Viieaastase mängumeistri karjääri jooksul on tema väljamõeldu jõudnud näiteks Kalevi, Starmani ja Neste Oili klientideni.

Toitumisahelat tutvustava kaardimängu «Kes keda sööb» ostis Läti firma Brain Games, mis tõlkis selle läti, leedu ja vene keelde. «Aga sellega ei läinud mul väga hästi,» mainib Looveer. «Turundus jäi pisut nõrgaks, ja ehk kunstiline kujundus ka.»

Paar aastat püüdis ta lauamänge tehes end äragi elatada, kuid ebaõnnestunult. «Eesti turul on see seni veel nišiasi, aga loodan, et asi areneb,» lausub ta.

Küsimuse peale, millised omadused peavad edukal mänguloojal olema, jääb Looveer esialgu mõttesse. «Ega mul mingit erilist ettevalmistust ole, mul on keskharidus,» nendib ta. «Aga arvan, et haridusest olulisem on võimalikult suur mängimise kogemus.»

Just vähene mängukogemus on Looveeri hinnangul paljudele kodumaistele lauamängutegijaile saatuslikuks saanud. «Eesti lauamängudega kipub olema nii, et nende tegijad ise lauamänge eriti mänginud ei ole. Võib-olla mõni on proovinud «Monopoli», «Tsirkust» ja veel paari mängu ja siis mõtlevad, et teevad päris oma lauamängu,» räägib ta.

Ühes on Looveer kindel: edukat lauamängu ainult õnne peale ehk täringu veeretamisele üles ei ehita. «Seal lihtsalt peab midagi veel olema,» lausub ta veendunult.

Mängija arvamus

Aare Uus

lauamängusõber (31)

Karbikesest avaneb kiire kaardimäng, kus mängijad kehastuvad juustumaiateks väikenärilisteks, kes asuvad üksteise võidu laokile unustatud juustuvaru endale krabama.

Kassid on aga osa juustutükke lõksudega ära mineerinud. Kuna õhuline juust on hiirte hulgas kõrges hinnas, osutubki võitjaks mängija, kes mängu lõpuks on kõige rohkemate aukudega juustutükke oma urgu tassinud. Kahjuks on just kõige väärtuslikumad juustukaar­did tihti hoopiski ohtlikud püünised...

Ülesehituselt on tegemist kaardi- ja täringumängu hübriidiga, kus juhuslikkusel on suhteliselt suur osakaal. Oma osa on ka mälul ning pisikesel blufil. Reeglid on lihtsad ning ka pisematel lauamänguritel ei ole raskusi hiirekatsumustega rinda pista.